Lapseootel Mari Ojasaar poseerib värskes ajakirjas alasti

Ehtefirma Kuma looja Mari Ojasaar (34) tegi Balil läbi vaimse rännaku. “Muusika mängis, terapeut küsis, vastamise käigus mõistsin, kui palju mõjutab meid lapsepõlv. Ka väsinud ema pahameeles öeldud sõna jääb lapsesse aastateks.”

“Rasedused on erinevad. Esimest last oodates oli mu kõht väike pallike, teise lapse kandmine tundub paras töö. Ka hormoonid möllavad seekord rohkem, Jesperil (elukaaslane, blogija ja raamatu “Mees. Otse ja ausalt” autor Jesper Parve – toim) on mõnikord minuga päris keeruline. Õnneks ei lepi ta lausega “ah, midagi pole viga”. Isegi kui ta muret parasjagu lahendada ei saa, uurib vähemasti välja, milles asi. Mind julgustab mõte, et päevad ei pea olema ühesugused. Kõik muutub. Ka suhtes on erinevaid aegu ning kehvemale päevale järgneb hea.

Olen ümbritsetud Veevalajatest: mu mees, poeg Aaron (3) ja isegi meie koer Guru! Ka teine poeg plaanib ilmale tulla Veevalaja tähtkujus, sõbra­päeval. Mina Kaljukitsena olen suunatud karjäärile, Veevalaja tahab seigelda. Naudin koos nendega liikumist. Telekat meil pole, Aaron pole saanud nutiseadmeid näppida ja ise üritan arvutis toimetada siis, kui laps magab.

Hommikuti teen joogat, mediteerin, käin koeraga jalutamas. Tunnen puudust jooksmisest! Õigesti jooksma õppisin kuus aastat tagasi Sydneys elades. Pulss tuleb hoida aeglane, siis võid joosta lõputult, kehas vallanduvad õnnehormoonid, saad kaifi. Samuti meeldib mulle rulluisutada. Iga kord kolides pakkisin oma rullikuid ja Jesper ütles, et mis need uisud seisavad, viskame ära! Nüüd elame äärelinnas, kus on mõnusad kergliiklusteed, lükkan rulluisud jalga, hea podcasti kõrva ja – läks! Sporti teen enesetunde järgi, ei loe gramme ega kilomeetreid, tahan, et füüsiliselt pingutades taastuks ka vaimne pool. Olen proovinud kickboxi ja bodypumpi – lõbusad, aga natuke siiski keha lõhkuvad alad.