MAI-LIISI BLOGI | "Emme, kus mu noodid on?" ja "Kuhu noorus kadus?" ehk kuhu küll asjad kaovad?

"Ma mäletan jumala täpselt, kuidas ma kaks kuud tagasi oma kruvikeeraja siia söögilaua peale panin. Ma ei saa aru, miks meil kodus kogu aeg asjad kohta vahetavad!"

Usun, et nii mõnedki meist on kokku puutunud probleemiga, kuidas asjad kodus kaovad. Seekordses postituses üritan meenutada, mis meie kodust jalga lasevad (üritan, sest see vidin, mida ma nimetan mäluks, kaob samuti aeg-ajalt).

"Emme, kus mu noodid on?"
"Ega sa mu läpaka laadijat näinud ei ole?"
"Kuhu noorus kadus?"
"Kus mu lemmik petshop on?"
"Kus mu koolikott on?"

Need küsimused on meil kodus igapäevased. Keegi ei leia midagi üles. Aga samal ajal on lastel äärmiselt hästi töötav radar juhtimaks neid mu vanadesse ja uutesse peidukatesse, kus asuvad Coca-Cola või krõpsud. Kunagi pole vaev need peidukad üles leida ning mina, kes ma olen tööst (ja elust) väsinud ja igatsen vaid üht meeldivat rüübet oma lemmikjoogist, pean taaskord pettuma ning üle maja karjuma "kesse krt mu koka ära jõi!". Seda, et mu lemmikrüübe oleks jahe ning sisaldaks jääkuubikuid, ei looda ma enam niikuinii. Sest külmkapp ei saa olla peidukas. (Muide, see jook on jumalast, ma ütlen. Jumalast! Ja loomulikult ka saatanast, kuid ma olen valmis tema nimel surma minema).

Nõud köögis. Pidevalt avastan, et kõik on mööda maja laiali. Eriti oma kiirematel aegadel, kui teen pikalt tööd ning olen vähe kodus. Selliste perioodide lõpuks kakeldakse ka viimase kahvli pärast, sest köögis rohkem pole.

Patsikummid. Täiesti mõistmatu. Ostan neid peaaegu nagu piima juba, iga kord kui poes käin. Meil on vaid kaks patsikandjat majas. Säde nendel päevadel, kui ma olen suutnud teda veenda patsi tegema (või on tal juustes liiga suur pusa ja selle väljakammimiseks enam aega pole), ning mina umbes ülepäeviti duši alla minnes. Aga ometi pole MITTE ÜHTEGI PATSIKUMMI MAJAS, kui ma mõnda vajan.

Midagi, mida saaks selga panna. See probleem on küll vaid minult. Aga see-eest pidevalt.

Reeglid. Jah, mu lapsed kasvavad üles reegliteta. Üldinimlikud ikka on, et hoolime ja haiget ei tee ja prügi viime välja. Aga muu... koristamise koha pealt aitab 2/3 laste puhul enamasti lihtsalt ütlemine, kuid 1/3 lastest (jah, nii ma neid kutsungi. Säde on siis ükskolmandik) on naissoost ning teatavasti on see üks hirmus kangekaelne sugu. "Ma olen ka inimene!", "Jumal aita", "Ma ju ütlesin, ma tahan praegu puhata. Ja hiljem ka" on laused, millega ta vastab mu koristamispalvele. 

Tülid ja jonnid. Jumalale tänud, lapsed on juba nii suured! Vaid see ükskolmandik tülitseb veel minuga, teistega isegi ei mäleta enam, millal viimati tülitsesin.