MAI-LIISI BLOGI | 90% mu endisest kallimastest on KOHE pärast minuga koosoldud aega leidnud oma elu armastuse!

Ma olen küll vana ja tark naine, tean nii mõndagi, ent ikka ja jälle üllatab elu mind millegagi. Näiteks hiljuti küpses minus veendumus – üks väheseid, mille osas mul kahtluse raasugi ei ole. Muus osas kipub ikka nii olema, et täna on mu seisukoht selline, homme kardinaalselt erinev.

Mis teha, naise meel on muutlik. Ent asja juurde! Ja siinkohal toon ära oma kõige parema sõbranna sõnavõtu, kui ma lõunalauas halisesin, et miks minul armastuses ei vea. Ta võttis kotletist ampsu, näris seda mõtlikult ja teatas: “Näib, et sinu ülesanne on õnne külvata. Õigemini, teha ära raske ja keeruline eeltöö. Kaevata kraavike, mõistad? Et arm saaks sinna sisse kukkuda?”

Ei saa öelda, et see tarkusetera mind ülemäära rõõmustanud oleks. Tegi natuke nagu nukraks. Nimelt. Olen teinud oma peas statistikat, löönud numbreid kokku – aeg-ajalt ahastusse sattunud, et jumal hoidku, kas tõesti ka tema! – ning jõudnud absoluutse tõeni. Kuulake nüüd! Ligikaudu 90 protsenti mu endisest kallimastest on KOHE pärast minuga koosoldud aega leidnud oma elu armastuse, kindla paarilise, oma teise poole. Kes kuu aega hiljem, kes nädal ning kes tund aega hiljem… Mõni on nüüdseks koguni abielus (püsivalt ja õnnelikult), teine kihlunud, kolmas taevalikus kooselus. Kõik variandid.

Huvitav, kas peaks käima ringi, otsaees silt – “Hei! Soovid leida elu armastust? Hästi, proovi olla pool aastat minuga suhtes ja kohe pärast seda, ma luban, leiad sa kallima!” Ei tea, kas mu eksid mõtlesid omaette, et oeh, nüüd on elu suurim raskus ületatud, kannatused kannatatud ja enam ei tohiks miski siin elus muret valmistada. Nüüd on aeg olla õnnelik!

Mul on iga päev nii palju olulisi küsimusi, mille ma vastust püüan leida. Inimkondki on otsinud vastust müsteeriumidele nagu näiteks, mis on armastus. Mina olen paar aastat mõlgutanud mõtteid teema üle, mis võiks küll olla minu väärtus naisena. Sõbranna pakkus, et ma olevat ehe, ja lürpis piimasuppi edasi. Siis mõtles veel veidi ja ütles: “Muud nagu ei oskakski välja tuua.”

Sama sõbranna kirjutas mõni aeg tagasi tutvumiskuulutuse. Me ju kõik oleme lugenud kuulutusi stiilis “olen agar ja sõbralik, armastan muusikat ja kirjandust…”, kuid tema otsustas kõik ausalt välja laduda. Kuna oleme äärmiselt sarnased, siis usun, et kuulutus on väärt uuesti avaldamist, nüüd siis küll minu nime all:

„Naine meest. Olen laisk nagu lohe, pikutan igal võimalusel voodis, loen igasugu asju, vahel vahin niisama uksepiita. Suitsetan mehemoodi ja kui ma teiste arvamusest ei hooliks, siis ka jooks kõvasti rohkem. Erilist energiat mul pole, kogu aeg on mingi häda. Aga ka minusugune logard ihkab kaaslast, unistab armastusest. Kui sa oled otsinud just mind, kes ma olen kergelt kuivetunud, ei ole rõõmsameelne ega tragi aia- ega tantsuhuviline, ja mõelnud, et vohh, just selline peab naine olema, siis võta ühendust. Äkki ei saa meist asja, aga see võib siiski olla huvitav. Aga sina. Mida ootan ma sinult? Sa võiks süüa teha, kui muidu ei saa, aga parem oleks kui mitte. Ilge kuradi tüütus nende nõudega ka. Mingit sitast orav-rattas-jooksmist ma ei või kannatada, tuleb olla rahulikult, aga samas mitte liiga rahulikult, ah ma ei tea ka. See, miuke sa välja näed, pole oluline, aga eks kena oleks, kui meenutaksid mõnd Kreeka jumalust. Sõnaga, ole inimene ja jumal ühes. Davai, nägeš!“

Ehk saabub nüüd, peale selle kuulutuse avaldamist ka minu ellu elu armastus?