Täna 100aastaseks saanud Linda: armasta isegi neid, kes sind ei armasta. Vihkamine teeb vaid kiiresti vanaks

“Hiljuti ohkas üks vanem daam mulle: mis teil viga, te veel nii noor! Ütlesin, et saan kohe 100. Tema vastu: keda te lolliks peate?! Pöördus solvunult minekule.

Lahkusin Eestist aastal 1943. Olin kirjutanud Stalinist pilkelaulukese ja mind oli selle eest juba ka hoiatatud. Pärast aastakümneid Saksamaal, Inglismaal ja Kanadas, tööd massööri, haiglaõe ja büroojuhatajana olen tagasi Eestis. Päriselt. Võõrsilt käisin Eestis lõpuks pea iga aasta. Esimest korda tulin aastal 1964. Soovisin näha ema ning sõita Narva – oma sünnilinna ja isa kalmule. Panin prillid ette, et keegi ei näeks mu pisaraid. Üritasin eesti keeles toitu tellida, kuid ettekandja ei saanud minust aru. Mulle anti tunnikeseks luba käia isa haual. Must auto ootas seni värava taga.

Lapsed…? Mustlasel, ränduril ei ole lapsi. Heas vormis on mind hoidnud võimlemine. Arst hoiatas, et mul on valida, kas lõikus või ratastool. Ma ei tahtnud kumbagi. Valisin jalatõsted ja venitusharjutused.

Mind juhib usk. Tänan Jumalat iga päeva eest – ja iga öö eest. Usun, et headus loob juurde headust ja kurjus kurja. Vihkamine teeb vaid kiiresti vanaks. Armasta! Isegi neid, kes sind ei armasta. Alati.

Olen maailmas palju ringi reisinud, aga pole iial kusagil näinud nii valget liiva kui omal ajal Narva-Jõesuus. Mõtlesin kerge ärevusega, milline on see nüüd, inetugi muutub mälestustes ajapikku ilusaks, meelde jääb ju hea. Lasin liival voolata läbi sõrmede ning mu käsi jäi puhtaks.”

Lindast saab lähemalt lugeda Eesti Vabariigi 100. aasta juubeliks ilmunud raamatust “Eesti läbi 100 silmapaari”.