Ühes 1929. aasta ajakirjas leidunud soovitus bensiiniga plekke eemaldada tundus mulle esmapilgul rohkem kui kahtlane: kartsin, et vanade plekkide kõrvale tulevad uued või võtab tugev aine kangalt ebaühtlaselt värvi maha. Lisaks on see ju tuleohtlik!

Näinud viimasel kümnendil liiga palju pesuvahendite telereklaame, otsisin välja heleda kangatüki ja kukkusin mäkerdama: hõõrusin sisse kohvipaksu, valasin mõnuga peale punast veini, sirgeldasin huulepulgaga, sortsutasin kena koguse ketšupit ja tekitasin õues mõned rohuplekid.

Seejärel panin kangatüki klaaspurki, valasin “rikkalikult” bensiiniga üle, keerasin kaane peale ja jätsin ööpäevaks õue seisma. Järgmisel päeval õngitsesin riide välja, aga mõned plekid olid veel näha. Kuna olin seni toimetanud paljaste sõrmedega, jäi hais kätele kõvasti külge ja seebiga ära ei kadunud, niisiis tegin sohki ja kandsin edaspidi kummikindaid.

Nagu kästud, muljusin ja hõõrusin riide bensiinis hästi läbi ja ennäe imet! – viimasedki plekid kadusid. Panin riide nöörile ega läinud kuigi kaua aega, kui kütuselehk oli täielikult kadunud ja kangas lõhnas nagu ikka puhas pesu!

Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta augustinumbris.

Jaga
Kommentaarid