“Olen mõtteid makrameerõivastest mõlgutanud juba tubli mitu aastat,” rääkis Guildi peadisainer Joan Hint. Kui Mary palus just temal oma aastapäeva kleidi valmistada, otsustas ta, et selle aeg ongi käes. „Kui ma käisin talle välja mõtte mustast, salapärasest makrameekleidist, oli Mary kohe võlutud,“ meenutas disainer.

„Pidevalt nuputades, kust ja kuidas nöörid ja sõlmed üldse kulgeda saavad, tegin käepärase takupaelaga ümber mannekeeni vähemalt 4 erinevat mustrivarianti kuni viimaks visuaalse tulemusega rahul olin ja ka tehniliselt seda võimalikuks pidasin. Kleidi keskkohta said kaunistama metsarahvale kohased lehemotiivid ning iga tšakra ehk energiakeskus peenkehal sai oma väepunkti. … Kujutlesin  kätlemise hetke ning tajusin – kui palju väge annaksid just sellele kandjale põlisameerikalikud narmad varrukate otsas! Läbi selle nägemuse juba avalduski šamanistlik, sõdalase vaim,” kirjeldas Joan.

Õige meistri leidmine, kes suudaks aga säärase visiooni ellu viia ja ka kvaliteetselt teostada, oli omaette kogemus. “Muidugi ma lootsin leida mõnd meistrit Eestist, kellega külg külje kõrval see kleit valmis punuda. Säärast meistrit aga leidmata, otsisime edasi ja nõnda mitmeid kuid – lähiriikidest Lääne-Euroopani, Lõuna-Ameerika ja kaugete mandrite ja Austraaliani välja, kust viimaks leidsimegi makrameepunuja Denisse M Vera, kellega klappis koheselt ja kes oli disaini tehnilisest võimalikkusest rabatud. See mõjus julgustavalt.

Edasi läks nagu lepase reega – valisime materjalid ning Denisse lasi Austraalias kätel käia. Olime pidevas suhtluses, ajavahe tõttu nii hilja öösiti kui varahommikuti. Rätsepatöös äärmiselt vajalikke vaheproove me teha ei saanud ning Mary viibis nii või naa ise üldse Prantsusmaal.“

Ometi lahenes kõik hästi. „Kui kleiti esimest korda Tallinnas Mary seljas nägin, ei saanud ma üle pika aja sõnu suust – see istus nagu valatult! Tegime peene alusseeliku alla ja kõik passis omavahel laitmatult. Kui oleks midagigi nihkesse läinud, siis säärase tehnika puhul uut kleiti me enam teha poleks jõudnud.”

Erilises tehnikas valminud kleidile kulus täpselt 850 meetrit nööri, 5, meetrit šifooni, 85 tundi sõlmimiseks, teist sama palju disainimiseks ning koos meistri otsingutega kokku ligikaudu 200 töötundi.

Kleiti said täiendama erilised kingad, mille valmistas eritellimusel hinnatud Austria kingameistri Carolin Holzhuber. Mustast nahast kingad said kaaslaseks 15-sentimeetrised vasest kontsad, mis sümboliseerivad võrdusmärgina inimeste vahelist võrdsust. Pilke püüdnud ridikül, mis kandis sõnumit VÕRDSED, oli aga Mary Jordani enda idee.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid