„Olin pärast 14 koos veedetud aastat oma kalli Samantha kaotusest nii rusutud, et tahtsin teda mingil moel enda juures hoida,“ selgitas Barbra New York Timesi veerus. „Mul oli lihtsam lasta Sammiel minna, kui teadsin, et saan mingi osa temast elus hoida, millegi, mis tuli tema DNAst.“

Ta lisas, et üks põhjuseid, miks ta kloonimise kasuks otsustas, oli see, et tal ei õnnestunud leida teist lokkis karvaga Coton du Tuléari tõugu koera.

„Üks mu sõber oli oma kalli koera klooninud ja mulle avaldas see koer väga muljet,“ selgitas ta. Nii võeti Sammie suust ja kõhust rakke ning saadeti need laborisse.

Ometi polnud teada, kas kloonimine õnnestub, ning vahepeal adopteeris naine kaks koera. Lõpuks selgus aga, et kloonimine oli edukas – loodud oli tervelt neli kutsikat, kellest jäi ellu kolm.

Nii oli naine korraga viie koera omanik – mida oli tema jaoks aga liiga palju. Nii andis ta ühe adopteeritud koera ja ühe kutsika ära sõpradele.

„Iga kutsikas on eriline ja oma iseloomuga,“ tunnistas ta. „Koera välimust saab kloonida, aga hinge mitte. Ent iga kord, kui neile otsa vaatan, mõtlen oma Samanthale… ja naeratan.“

Jaga
Kommentaarid