Ma ei imestaks, kui sel aastal võetaks vastu otsus, et aitab, ei tähista me enam mingit naistepäeva, see on igand. Igal aastal on ju see teema üleval. Pole neid naisi vaja nii palju üle tähtsustada. Kuidas mu hea Facebooki-tuttav Janar Ala seda esitleski? Nii nagu talved pole enam talved ja suved ei ole enam suved, ei ole ka mehed enam mehed ja naised naised. Või kas asi on ikka nii hull? Õues läks külmaks küll vahepeal ja isegi lumi tuli maha ju.

Hakkasin siin mõtlema, et millal ma tegelikult üldse teadvustasin, et ma naine olen. Lapsena pole sugu alguses endale eriti hoomatav ja tähtis. Ma vist käitusin pigem nagu poisile kohane. Ronisin majade ja puude otsa ja kukkusin alla ka, meisterdasin pajuokstest vibusid ja panin püksikumme vibunöörideks, veetsin aega poistega garaažides ja keldrites motikaid putitades. Nautisin erilist hetke, kui ma esimest korda üksi punnvõrriga Lihula kultuurimaja tagant Pioneeri tänava lõppu sõitsin. Ja ega ma tegelikult lapsena mõelnud, et need on poiste mängud. Siis oli ikka nii, et tegid seda, mis meeldis. Ma ei mäleta, et Lihulas oleks palju selle üle arutletud, kes on mehed ja kes on naised. Või et mis on mehelik ja mis naiselik. Kõik elasid oma lihtsat elu ning vaatasid õhtuti telekast “Kodus ja võõrsil”, kus olid ka lihtsad inimesed, kellega samastuda sai.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid