Liisa Pakosta soovitab: kui töö juures vaadatakse sulle ootavalt otsa, et kohvi oleks vaja teha – ära tee!

Voliniku poole pöördujate suurim ühismure on tööst kõrvalejäämine lapsevanemaks olemise tõttu. Kui lapseootele jäänud naine töölt minema saadetakse, on tal juba raskem uut tööd leida, ja palgalõhe ongi tekkinud. Ema kaotab osa oma usaldusväärsusest, kui ei tule lubatud ajal tööle tagasi, sest lasteaiakohta pole. Palgalõhe on emade nägu.

On ka töökiusu, näiteks halvustatakse neid, kel laps sageli haige, või või soovitatakse neil üldse lahkuda. Selliste asjade tõttu – lisaks väiksem eneseusk – kujunebki naiste sissetulek keskmiselt viiendiku võrra väiksemaks kui meestel. Kohustused on aga samad või suuremad. Muret teeb see kõik nii praeguse vaesuse kui ka tulevase väiksema pensioni mõttes. Lisaks ei motiveeri sissetulekuvahe Eestisse tagasi tulema ka siit mujale õppima läinud noori talente.

Sellegipoolest saab iga naine enne, kui ühiskond paremaks läheb, enda aitamiseks palju ära teha. Esiteks iseennast ja teisi naisi kõrgelt hinnates. Helge loomus ja teistest inimestest hästi rääkimine teeb koos töötamise meeldivaks ning siis on lihtsam küsida ka paindlikumat töögraafikut ja oma panuse eest väärilist palka. Teiseks usalda sisetunnet ja kirgi, nii saab töö ning pereelu ühitamisega hakkama. Hea soovituse andis mulle 30 aastat tagasi hea kursusevend. Kui töö juures vaadatakse sulle ootavalt otsa, et kohvi oleks vaja teha – ära tee! Kui koosolekul palutakse, et protokolli, sul tuleb kirjutamine hästi välja – ära samuti tee! Protokollimise kõrvalt ei saa sa oma seisukohti veenvalt, liidrile kohaselt esitada.

Palgalõhest ja sellest, kuidas küsida paremat palka, loe lähemalt aprilli Annest & Stiilist!