Ikka väga palju, eriti viimase viie aastaga,“ tunnistab ta. „Olen paika saanud oma sisemise tasakaalu, õppinud olema hetkes ja elama seest väljapoole. Varem oli vastupidi: lahmisin ringi ja teiste arvamus läks rohkem korda. Elu käib üles-alla, lõhub ja annab õppetunde. Olen aru saanud, et see kõik on olnud viis ennast paremini tundma õppida, mõistmaks protsesse, mis toimuvad minu sees.“

„Avaliku elu tegelasena on välist vastukaja päris palju. Kindlasti pole kriitika alati halb,“ usub Kristjan. „Kui tunnen, et mul on sellest midagi õppida, võtan selle omaks. See ei häiri mind. Kui aga tegu on olukorraga, mida ma ise nautisin ja kus andsin endast kõik, siis ma järelkajasse ei süvene. Elu on mingis mõttes nagu mäng, kus me põrkume ja reageerime. Sageli vastavad inimesed su tegudele negatiivse reaktsiooniga, sest nad ise on katki või haavatud. Nende ego tahab kommenteerida ja halvasti öelda, et ennast paremini tunda. Oluline on õppida seda teadvustama. Praegu suudan seda mängu kõrvalt vaadata ja sellesse mitte sekkuda.“

Jaga
Kommentaarid