Naine olla on uhke ja hää? Eesti naiste rollidest läbi ajaloo

Nii palju vabadust pole Eesti naistel kunagi olnud kui tänapäeval. Küsimusele, kui palju üks Eesti naine enne 20. sajandit oma õigustele mõtles või nende eest seisis, on praegu üsna raske vastata.

Hommikust õhtuni tuli ränkrasket tööd teha, suur pere vajas toitmist, katmist ning lapsed sünnitamist ja kasvatamist. Kui lisada veel madal või olematu haridustase, siis võime arvata, et naisküsimuste üle ei juureldud just kuigi sageli. Vähemalt maapiirkondades oli see nõnda.

Ülikooli selleks, et meest leida?

Õrnema soo eneseteadlikkuse tõelisest tärkamisest ja kasvust saame rääkida alles 20. sajandi esimesel poolel. See on kindlasti seotud naiste ametliku hääleõiguse saamisega 1918. aastal. Võib lausa öelda, et Eesti riigi asutamise päevil võtsid naised poliitikast elavalt osa. Enamik naistest kuulus ühte või mitmesse naisühingusse ning tegeles perekonnaõiguse temaatikaga.

Kuid sellegipoolest peeti naise esmasteks ja põhilisteks ülesanneteks laste sünnitamist ja kasvatamist. Üsna levinud seisukoht 1920. aastatel oli, et ühiskondlikult aktiivsed naised on abielus ja pereelus õnnetud ning läbikukkunud. Ka naiste kutsetööd ei hinnatud kõrgelt ning seepärast olid naised ettevõtjatele odav tööjõud. Naiste kõrgharidusküsimustesse suhtuti erinevalt. Vabakuulajana said naised hakata Tartu Ülikoolis õppima 1905. aastal, täieõiguslikult kõrgharidust omandama 1915. aastal. Üsna sageli arvati, et ülikooliõpingute tõttu lükkasid naised pereloomist edasi ja see polnud hea. Veel öeldi, et naised asusid haridust omandama sellepärast, et neil polnud muud teha või tahtsid nad endale ülikoolist lihtsalt meest leida.

Naine Nõukogude võimu ajal

Nõukogude võimu ajal muutus naiste olukord teistsuguseks. Õrnema soo esindajad võisid töötada samadel ametikohtadel, kus mehed. Naist hinnati töölisena väga kõrgelt. Vähemalt esmapilgul tundus kõik suurepärane. Tegelik olukord oli selline, et paljudel emadel polnud oma laste jaoks töö kõrvalt piisavalt aega ja järeltulev põlvkond kasvas lasteaias. Kõik käis standardite järgi ja inimeste isikuomadustega ei arvestatud.

Uued ajad pärast taasiseseisvumist

Uus elu algas naistel Eesti Vabariigi taasiseseisvumise ajal. Riigipiirid avanesid ja järjest enam oli naistel võimalik teistest arenenud riikidest eeskuju võtta. Emapuhkus ja vanemapalk võimaldasid emadel piisavalt oma lastega kodus olla, kaotamata seejuures oma töökohta. Tänasel päeval räägib järjest enam naisi poliitikas kaasa. Tekkinud on mitmeid organisatsioone, kes kaitsevad naiste õigusi. Samas on naiste palk endiselt väiksem kui meestel. Kuidas ja kuhu edasi, näitab aeg.

Eesti naiste rollidest läbi ajaloo kuni tänapäevani saab rohkem teada 12. mail Eesti Vabaõhumuuseumis Naiste päeval. Taludes toimuvad tegevused näitavad, et on olnud erinevaid aegu nii naiste töödes kui elukorralduses. Setu talu laudas saab aga kuulata oma ala asjatundjate ettekandeid ja osaleda põnevatel aruteludel.

Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta selgitab, et ennemuistegi tuntud naiselikkus ja mehelikkus on kaasajal saanud keerulise nime sotsiaalse konstruktsiooni näol. Mida see tähendab? Miks üldse kaasajal naiste ja meeste õiguste teemades suusad tihtipeale risti lähevad ja kuidas see kõik on seotud laste sündimise ja vanainimeste aitamisega, on teemad, mida ta ühisel arutelul soovib puudutada. 

SA Eesti Vabaõhumuuseumi juhatuse liige Merike Lang, kes esmakordselt valiti direktoriks 1993. aastal, leiab, et ehitusega seotud vabaõhumuuseumi juhtimist on mingil ajal peetud meestele sobivamaks, kuid see on stereotüüp vaid väljastpoolt vaadates.

„Naisküsimuses on enamjagu vaadelnud naise eneseteostusvõimalusi, kas väljaspool kodu (sh hariduses) või suhtes kodu ja perekonnaga. Mina olen aga kaalutlenud selle üle, millist vastutust soovib ja suudab naine mingis valdkonnas kanda. Elu on valikute küsimus ja personaalsem lähenemine. Kõik valikud ei saa paraku vabad olla, sest on valikuid, mille määrab meile loodus ja on neid, mis tulenevad sotsiaalsest keskkonnast. Vabaõhumuuseum kui inimeste argielu läbi paari viimase sajandi vaatlev muuseum on mind õpetanud aru saama eri ajastute naiste vastutusest ja tegema ka ise mind rahuldavaid valikuid.“