Ehtedisainer Kriss Eglite: ettevõtjana oli senini suurim väljakutse äri kasvatamine ning samaaegselt kahe lapse emaks olemine
1. Millest "Mine metsa" algatus alguse sai? Kust said idee selle loomiseks? Kui kaugele on plaanis sellega liikuda?
Kriss: Olen alati suur metsa sõber olnud, lapsena olin suviti tihti maal (Kose-Uuemõisas) oma vanaema juures. Mäletan senini seda vabaduse ja rõõmu tunnet, mida metsas onni ehitades või muidu ringi joostes kogesin. Kuna nüüd mul endal väikesed lapsed, siis mõtlen ka rohkem selle peale, millise maailma neile jätan ning tekkis soov midagi meie metsa ja looduse heaks ära teha. Lisaks sattusin 2017.aasta suvel lugema artiklit Shinrin Yokust ehk Jaapanist alguse saanud metsa teraapiast. Jaapani teadlased nimelt uurisid metsas viibimise mõju inimesele ja leidsid oma teaduslike uuringute käigus terve rea positiivseid mõjusid, mida metsas viibime meile pakub. Alates stressihormooni langemisest kuni üldise immuunsuse kasvamiseni. Usun, et enamustele eestlastele ei tule see üllatusena, et metsas on mõnus.
Artiklis oli kirjeldatud, kuidas nii Jaapanis, USAs, kui ka veel mitmel pool Euroopas see Shinrin Yoku toimib - inimene paneb ennast kirja teraapia gruppi, maksab loomulikult selle eest ja terapeut viib metsa ja õpetab, kuidas seal olla ja kogeda. Selle koha peal paljud meist naeravad, et mis mõttes lähed terapeudiga ja maksad ka veel selle eest. Oleme harjunud sellega, et saame iga kell metsa minna - oma valitud ajal ja viisil. Aga see jupike sealt artiklist pani mind mõtlema, et kui kiiresti need asjad tegelikult võivad muutuda - kui enam ei olegi nii palju seda metsa, kuhu saaks lihtsalt minna ja samuti piisab ühest generatsioonist, et side metsaga kaoks.
Sellest kõigest saingi tõuke ja soovi midagi omalt poolt teha, olgu see ükskõik kui väike asi. Mõtlesin, et mis oleks see, mida mina suudan kahe väikese lapse ja töö kõrvalt omalt poolt teha ning nii sündiski "Mine Metsa Eesti Disaineritega". Minu jaoks oli oluline, et see projekt oleks jätkusuutlik, isiklik, lihtne ja inspireeriv.
Idee ise ongi väga lihtne - disainer loob midagi ainulaadset, inspireerudes metsast ja sellest projektist. Ostes selle toote, ostab inimene ka elu ühele puule, mis siis talgute korras järgmise aasta mais disainerite poolt maha istutatakse (esimene ring istutamist oli 20.mai 2018 ja järgmine istutamine tuleb 2019 mais). Minu jaoks oli oluline, et ei läheks kuhugi fondi - vaid et see muutus oleks nii öelda käega katsutav. Seetõttu oli üks oluline nõudmine liituvale disainerile, et nad peavad ka ise metsa minema ja need puud istutama, et hiljem saaksid kõik soovijad ka oma puudel külas käia.
Kaugele see projekt võiks minna - sellest võiks saada uus liikumine, uus suhtumine, kus äritegevus ja heategevus oleksid ühte seotud. See on iganenud vaade, et heategevust peaks tegema kuidagi salaja ja vaikselt. Vastupidi räägime sellest. kui midagi toredat toimub - see innustab ka teisi meie ümber midagi ette võtma ja tegutsema.
2. Mida saad sellest ise, et selle teekonna oled ette võtnud?
Kriss: Mõnus ja helge tunne oli pärastlõunal metsas puude istutamine ja teadmine, et oled teinud midagi, mis on olulisem ja suurem kui lihtsalt oma ego rahuldamine. Nautisin seda, et mu 3aastane tütar kuulas, huvitus ja õppis metsast ja loodusest - see, kuidas ta ettevaatlikult aitas kuuseistikuid mulda panna ja hiljem hoolsalt vaatas, et mitte väikestele võrsetele peale astuda. Ma tean, et temal tuli side metsaga just siis ja seal.
Kindlasti on selliste projektide puhul kõige suurem investeering aeg ja energia mis sinna läheb. Iga uue asja alustamine nõuab energiat. Vahel olin õhtuks nii väsinud, et mõtlesin, mis asja ma endale nüüd ise kaela tõmbasin, aga eks ma ka õpin ja arenen, et kuidas veel paremini saaks. Samas olin üllatunud, kui kiiresti asi käima läks - tulin projektiga avalikuse ette 2017.aasta novembris ja tänaseks on meiega liitunud juba üle kümne Eesti brändi.
3. Kas Eestis oleks veel punkte, mis vajaksid Sinu silmis rohkem tähelepanu ja omaalgatuslikku toetust? Millised?
Alati saab ju paremini, alati on meie abi, hoolimine, märkamine vajalik. Kindlasti ei suuda ma siin kõiki valupunkte üles lugeda, aga minu enda jaoks on südamelähedane lisaks loodusele loomulikult laste ja naistega seonduv.
4. Mida saab metsa jaoks tavainimene ära teha? Milline mõju on Sinu algatusel olnud?
Märkamine, austamine, hoolimine on minu jaoks need olulised märksõnad. Igaüks meist saab märgata seda, mis meie ümber toimub, mis metsaga toimub. Igaüks saab austada metsa ja loodust ja hoolida meie elukeskkonnast. Sealt edasi on igaühe enda otsustada, kuidas nad saaksid kaasa aidata sellele, et meie mets ja loodus ei kaoks. Ükskõik, mis see siis ei oleks, mida teete, ükskõik kui väikene asi see on. Kas korjate prahi üles, istutate puu, seisate avalikult meie metsa eest või viite oma lapsed metsa ja räägite neile, kuidas loodust hoida - see on kõik vajalik ja tänuväärt.
Seda, milline mõju on olnud, on mul endal raske hinnata. Usun, et oleme alles alguses ja palju tööd on veel vaja ära teha.
5. Kuidas saavad disainerid ja ettevõtted oma töös looduse heaks rohkem ära teha? Milliseid võtteid kasutad ise looduse säästmiseks?
Mooduseid on erinevaid - alustade aeglasest moest ja naturaalsete materjalide kasutamisest kuni pakendamise ja taaskasutuspaberini. Samuti võib ju valida selle teema, mis just endale südamelähedane on ja toetada neid, kas siis teatud kollektsiooni või kampaania läbi. Kindlasti kasutada oma sotsiaalmeediat, et teemat märgatavamaks teha.
Ise jälgin nii tööl kui kodus oma vee ja elektri tarbimist - püüan õpetada ka oma lastele selliseid lihtsaid asju nagu hambapesu ajal pane vesi kraanis kinni ning kui lähed toast ära, pane tuli kustu. Vähem kilekotte ja muid plastikust tooteid. Kui võimalik kasutada taaskasutuspaberit. Kuna oma toodetes kasutame kive, hõbedat ja muid naturaalseid materjale, siis midagi niiöelda raisku ei lähe - kõike saab vajadusel ümber disainida.
6. Räägi natuke ehtekunsti telgitagustest ka. Kuidas lood uusi disaine ning kui palju julged end luues vabaks lasta? Mis on Sinu ettevõtte juures olnud suurim väljakutse?
Luues lasen ennast täitsa vabaks. See on minu viis ennast argipäevast välja lülitada ja mõttel lennata lasta. Kõik looming ei jõua küll müüki, sest enne kui kinnitan lõpliku kollektsiooni või disaini, mis edasimüüjatele pakun, tuleb paratamatult teha ka kulu ja hinna kalkulatsioonid. See on see etapp, kus vahel tuleb mõni disain lihtsalt ainueksemplariks jätta, kuna äriliselt ei ole mõtet seda toota. Impulsi millegi uue loomiseks võin saada millest iganes - vahel lihtsalt vajan oma riietuse juurde mingit kindlat ehet ja kui selgub, et täpselt sellist nagu tahan juba olemas ei ole, siis loongi uue. Teinekord on selleks mingi sõnum või lugu, mis tol momendil minu jaoks kuidagi eriti kõnekas on ja tekib soov seda jagada. Vahel aga saab uus kollektsioon alguse materjalist - mingi konkreetne kivim, tekstuur, värv. Selle aasta sügis-talvise kollektsiooni loomiseks sain tõuke Kuldnõela nominatsioonist. See oli mulle suur üllatus ja ka väga suur inspiratsioon. Öösel ärkasin mitu korda, sest juba tekkisid ideed ja mõtted, kuidas ja mida soovin selle kollektsiooniga öelda, mida visuaalselt vaatajale pakkuda. Ehteloojana ei ole mul tavaliselt vaja showsid teha - see on minu jaoks kindlasti väga põnev väljakutse. Enda proovilepanek on mulle alati meeldinud.
Ettevõtjana oli senini suurim väljakutse viimase kolme aasta jooksul äri kasvatamine ning samaaegselt kahe lapse emaks saamine ja olemine. Olen õppinud, kuidas lühikese aja jooksul teha intensiivselt tööd ja keskenduda, kuidas teha kolme asja korraga. Proovisin rohkem korraga teha, aga kolm on minu isiklik piir.
7. Kuidas jääda Eestis disainerina ellu, kui konkurents on suur?
Ma arvan, et kõik saab alguse visioonist, tegutsemisest ja kangekaelsusest. Eluterve ja aus konkurents on edasiviiv nähtus - tuleb lihtsalt keskenduda enda asjale ja respekteerida ka teiste tegemisi.
