Peatselt lavakooli 28. lennu lõpetav Ingrid Margus (24) kehastab keskset tegelast, uurija Mariat krimiseriaalis “Lõks”. Veel on ta mänginud sarjades “Merivälja” ja “Litsid” ning filmides “Päevad, mis aja­sid segadusse” ja “Klassi­kokkutulek 2”, samuti tegelenud modellindusega.

Nägin sind ühes lavaka kursusetöös, õhtu kandis nime “Drag Race”. Lühtrid, kuldsed narmaskardinad ja dräägid. Kahemeetrine geiša, hullunud eksortsist, rebitud sukis prostituut… Poisid olid vist lihtsamas seisus, kehastamaks naisi. Sina kandsid kiilaspead ja peaingel Miikaeli väärilisi sulistiibu.

Mu etteaste taustaks kõlas James Browni “It’s A Man’s World”. Jah, meie, naiste ülesanne oli raskem. Pidime kõigepealt muutuma meheks ja siis kehastuma uuesti ürgnaiseks.

Ütlesid kohtumist kokku leppides, et sul on tund aega. Mis proovi sa täna veel tõttad?

“12 vihast”, meie viimane diplomilavastus. Vandekohtunikest, kel tuleb otsustada ühe poisi saatuse üle. Ameerikas ju suvalised inimesed mõistavad kohut ning otsus peab olema ühehäälne. Mängin pangatellerit, kelle väike poeg on mumpsis, ta tahaks asjaga juba ühele poole ja koju saada. On müürililleke seina ääres, kes ei julge ennast kehtestada.

Kas aimad, mida müürililleke tunneb?

Kõige huvitavam ongi mängida tüüpi, keda pead iseenda seest otsima hakkama. Anda hingamine tegelasele, kelle maailmapilt erineb sinu omast kardinaalselt. Lugesin hiljuti raamatut arhetüüpidest. Kõige rohkem on minus kuningannat, tütarlast ja armastajat; perenaine jäi kõrvale.

Mõistan, et sa enne lepingule allakirjutamist ei saa avaldada, mis teatris sügisel alustad. Aga mitmelt teatrilt oled pakkumise saanud?

Ma ei taha sellest veel rääkida, praegu on sügisesed plaanid lahtised. Eks näe, mis juhtuma hakkab, kui elu uksed lahti teeb. Olen saanud kooli kõrvalt nii palju teha ja selle eest tänulik. Kui varem oli vaba­kutselisus täielik tabu, siis tänapäeval on nii palju rohkem võimalusi: seriaalid, saated, õhtujuhtimised, reklaamid. Meil on tunduvalt lihtsam hakkama saada. Tahaksin, et ma ei kukuks mängima ainult ilusaid ja pehmeid printsesse. Ilus ei ole otseselt halb, lihtsalt sooviksin mängida konk­reetsemaid ja jõulisemaid tüüpe.

Ühes usutluses mainisid, et lavavõitluse õppejõud, näitleja Indrek Sammul pani teile, oma tudengitele, südamele: ärge jätke lapsi saamata.

Mu ema luges selle loo läbi ja küsis: “Kas sul on mulle uudis…?” Jah, mingil hetkel kindlasti tahan lapsi, siis, kui on õige aeg. Praegu tahaks elada iseendale ja kaaslasele. Avastada ja rännata. Iga reisiga maailm avardub. Ma ei püsi purgiski paigal. Kui ootan bussi ja seda pole kaugelt tulemas näha, kõnnin järgmisesse peatusesse.

Su elukaaslane on kunstnik Martin Saar. Teie välimus on alati viimistletud: hinna­lised kangad, murtud toonid, olete paarina rõivastudes visuaalselt kooskõlas. Aga kuidas teise inimesega harmoonias elada?

Harmoonia aluseks on mõistmine, et mõlemal on oma asi, mida ajab. Ja sügav usaldus, et proov teatris võibki kesta süda­ööni, mitte “mis sa teed seal?”. Nii palju kui võimalik, aitame teineteist. Martin avas hiljuti näituse “Mets on meie kodu”. Mina produtseerisin video, selles mängib Martin tiibklaverit raielagendikul.

Kas ka sinul on mingi oma teema, millele tähelepanu juhtides saaks meedia­kajastust ja ehk asjad soovitud suunas liikuma?

Hiljuti Tallinna–Tartu maanteel nägin aknast lageraiet. Mõtlesin: “See on Martini teema, ma tegelen praegu oma etendusega.” Panin silmad kinni. Aga kui uuesti avasin, nägin ikka puiduveokeid ja raiesmikke. Need lihtsalt karjuvad vastu. Tartu külje alla tahetakse ehitada tselluloosivabrik. Kui isegi mu Tartu lähedal elav 80aastane vanaema lubas minna meeleavaldusele vabriku vastu, on asi väga tõsine… Veel olen mõelnud, et tulevikus võiks heategevusena toetada andekaid noori, kes soovivad välismaal õppida.

Mitmed näitlejad tahavad otsekui vastukaaluks oma ameti eeterlikkusele teha midagi käegakatsutavat. Tiina Tauraite kasvatab tšillipipart, Kersti Heinloo meisterdab peaehteid. Kuidas sina tunned?

Mina ei arva, et näitleja tööst midagi järele ei jää. Kunagi Eero Epner (dramaturg – toim) ütles, et näitleja töö ei haihtu päriselt. Ta suudab jätta muutuse vaatajasse. Inimene viib selle saalist kaasa.

Sinu suurepärane füüsis ja tahtejõud on tulnud ilmselt võistlustantsust, kus sa lapsena käisid?

Jah, tantsuklubis Teemant treeniti meid nagu võistlus­hobuseid – viimase piirini ja sealt veel üle. Ükskõik mis tujus, ükski palavik ega sünnipäev ei vabandanud trennist puudumist! Sa pidid olema kõige parem, et esimene koht kätte saada, ja see oligi normaalne. Mu ema ja isa tegelesid samuti võistlustantsuga, olid partnerid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid