“Õppisin nautima oma keha.”

Valus lahkuminek viis Laura* (32) üleöö hoopis teistsuguse elustiili juurde. Kättemaksuna alanud teekond muutis aga ta suhtumisi ja silmaringi.

“Ma tean, et paljud mõistavad mind seda lugedes hukka, aga minu jaoks oli see tee õnneni. Olime elu­kaaslasega koos seitse aastat. Midagi nagu otseselt valesti polnud, aga kõik justkui seisis. Tõin küll aeg-ajalt neid teemasid jutuks, aga ei ostnud me ühist kodu, ei abiellunud, ei kihlunud ja kaitsesime end laste eest. Ma olin valmis järgmisteks suurteks sammu­deks, aga polnud kindel, kas mu nii-öelda Eluarmastus ka kunagi valmis saab. Kõik olid aastaid öelnud, et kas sa siis ei tea, kuidas lapsi saadakse: jätad salaja pilli võtmata ja voilá! Aga mulle tundus see lihtsalt kohutav lahendus – kõigile. Nii mehele, lapsele kui ka mulle endale.

Ja siis... jäi ta vahele petmisega. See tegi nii kohutavalt haiget, sest ma juba natuke muretsesin oma viljakuse pärast – kas ma ikka jõuan kõik kolm soovitud last enne menopausi ära sünnitada. Viimases meeleheites pani ta ette abi­elluda ja lubas kohe lapse teha, aga... miski minus oli murdunud. See polnud ka lihtsalt viha või petetus. Ma sain aru, et siit ei tule kunagi midagi imelist ja me oleksime pidanud juba ammu lahku minema.

Järgnes kogu see tavaline pikast suhtest lahkumineku teema: väljakolimine, uue kodu otsimine, sisseseadmine, õhtud, ööd ja hommikud üksi; kõik võttis harjumist. Läksin küll ära kindla südamega, et tegin õigesti – ja olin oma otsuses kindel iga päev –, aga ikkagi on raske ja kurb, kui oled aastaid kõike koos ühe inimesega teinud. Ja tegu polnud ju ka lihtsalt lahku kasvamisega, vaid alandatuse tunne oli petmise tõttu veel lisaraskuseks.

Meres kalu veel?

Ja siis tiksus mul vanuseks ette 31 ja tundsin, et nüüd aitab südame ravimisest. Elu on lühike, naisterahva viljakus veelgi lühem. Panin Facebookis suhtestaatuseks “single”, kuulutasin kõigile sõpradele ja tuttavatele, et otsin kedagi, kellega kohtingule minna, ja hakkasin lahtiste silmadega ringi käima. Olin aastaid vallalistelt sõbrannadelt kuulnud, et võimatu on Eestis kedagi kohata, aga ma ei tea, kas mu latt oli madal või milles asi, aga ma ei ütleks, et mitte kedagi kohata polnud! Läksin alguses trenni, et end deitimiseks paremasse vormi saada (jah, pikk mugav paarielu oli ikka veidi pekki kasvatanud). Trennis kohtusin mitme sümpaatse noor­mehega, kellega sai mindud toredatele rattatrippidele ja muudele sportlikele koosviibimistele (täielik müüt, et spordiklubis ainult põmmpead või edvikud käivad!) ning hiljem ka kohtingule. Siis valisin juba raskemaid trenne, kus ongi mehi ehk isegi rohkem, ja ka jõusaalis hoidsin silmad lahti.

Kuna ma ei ole pubis õlle lürpija tüüp, siis ega ma sealt ka kaaslast otsima ei läinud. Vahel harva, kui sõbrannaga klubis olin (mitte kunagi ei tohi üle ühe sõbranna jahikambas olla, naised! Mehed kardavad hundikarja – ja ka oma parima geisõbraga kahjuks ei ole tulemuslik jahile minna), tulid pigem rääkima välismaa mehed. Kuna ma suhet ei otsinud, aga tundus, et olen aastaid nii tuimalt eksisteerinud, meeldis mulle kogu see flirdi­osa. Mis siis, kui mees on Eestis üheks õhtuks või üheks nädalaks? Ma ei otsinud ju abikaasat.

Suhe eelmise elukaaslasega algas, kui olin 23aastane, ja nüüd sain aru, et olin toona ju täitsa laps. Ja meie voodielu oli kõik need aastad püsinud üsna muutumatuna – kõigepealt misjonäriasend, siis mina peal, paar korda aastas natuke koera ka... Alati sama järjekord, ilmselt sama kaua ka iga asi, ainult selle vahega, et suhte alguses oli suudlemist ja puudutusi, suuseksi ka mulle... Viimased aastad oli kogu erootika kaks korda kuus misjonär ja naine peal; ilma suudlemiseta, 10 minutit. Kui uuesti deitima hakkasin, mõtlesin: APPI! Millal ma üldse viimati suudlesin?! Olin unustanud, kui meeldiv tegevus see on.

Kord kvartalis käisin komandeeringus Helsingis, Stockholmis, Oslos, kus on meie firma harukontorid – ja seal julgesin kasutada Tinderit, Eestis kohe üldse mitte. Ka reisidel (üks kord Nice’is ja kord Barcelonas) kasutasin. Ma ütlen täiesti ausalt: mul ei olnud ühtegi ebameeldivat deiti. Muidugi kõigiga voodisse ei lähe, aga veedad õhtu ikkagi inimesega, kellega enne oled tšättinud ja kelle pilti näinud. Tõesti, ma ei kahetse ühtegi nendest õhtutest, kuigi olin ju õuduslugusid kuulnud küll ja veel ning vaim oli valmis igasugusteks friikideks. Nii mõnigi kord sattus kaaslaseks inimene, kes oli korraks komandeeringus nagu minagi. Ja tõesti-tõesti, mõned neist olid abielus ja veetsidki oma tööreiside õhtud niiviisi tiiba ripsutades. Polnud minu asi moraali lugeda. Kui ikka tore oli, siis mina nende kusagil Liverpoolis või Texases viibivate abikaasade ja laste pärast ei muretsenud.

Okei, tunnistan: magasin Eestis ka mõnda aega abielumehega. Aga ma usun, et ei teinud sellega kellelegi liiga – ta jumaldas oma naist, alailma rääkis temast imetlusega, lihtsalt seksi nappis neil.