Püsimatud hinged

Kas reisimisest võib saada rutiin? Jah, aga selline, milles tahakski elada, kinnitavad need kaks paari, kelle süda on loodud seiklusteks ja seljakott mahutab kõik eluks vajaliku.

Kai (36) ja Rait Paimetsa (45) teatakse reisi¬ saatest “4x4 reisid”. Seiklus­himulist paari kisub igasse ilmakaarde – mida pöörasem idee või kättesaamatum sihtpunkt, seda parem. Pakid vööri, truule Toyota maasturile hääled sisse ja start!

Reisisellidega kohtudes saab kiirelt selgeks, et iga ilm ja vaba päev on seikluseks sobiv. Pärast intervjuud sõitis paar Eesti­maa loodust avastama ning mõne päeva pärast terendas ees linnapuhkus Kiievis. Pikem suvine reis viib Kai ja Raidi Venemaale Laadoga järve äärde off-road-võistlusele. “See on kümme päeva laagrit ja metsaelu. Valged linad ja basseinid meid ei eruta, ehedus ja külaelu aga kutsuvad,” lausub Rait, tunnistades, et kuurordid ja lennukid mõjuvad talle pigem ahistavalt. “Autoga on hea – kui ühest paigast saab villand, on võimalik edasi liikuda.” Kai lisab, et ka soojamaapuhkused pole neile võõrad, kuid tuusikureisidel käiakse koos lastega (12- ja 16aastane), kes ei viitsi veel neljarattalistel ringi vurada.

Paari esimene autoreis leidis aset aastal 2007, mil sõideti Norrasse. “Loodus oli tohutult paeluv, turnisime ühe künka otsast teisele. Kahjuks polnud meie auto selliseks reisiks loodud – sõitsime madaldatud BMWga,” muigab naine. Koju jõudes soetati maastur ning põrutati Ukraina Karpaatidesse. Sellest ajast saati on auto nende lahutamatu reisikaaslane olnud.

Kai ja Raidi pikim ühine reis on kestnud kaks kuud, teekond viis Venemaale Magadani. “Esimesed reisid olid laste pärast hästi rasked – nii neil kui ka meil tuli igatsus peale. Nüüdseks oleme nii sättinud, et teeme pikemaid sõite suvel, kui lapsed maal on. Talvel me neid nii pikalt üksi ei jätaks,” räägib Kai.

Reisiplaani paneb enamasti kokku Rait. “Ta näeb unes, kuhu võiks minna, või mõtleb paikadele, kuhu on raske pääseda,” naljatab Kai. “Ka Magadani kohta öeldi, et te ei jõua sinna eluilmas kohale. Minul läks selle jutu peale kohe tuluke põlema. Oli selge, et vot just sinna me suundumegi,” muigab mees.

Tihti viivad “4x4” seltskonna reisid just ida poole. Oma roll on siin ka rahal: nii kütus kui ka elu on Venemaal ja Ukrainas kordi soodsam kui Euroopas või Ameerikas. Kai nendib, et reisieelarve sõltub suuresti aastaajast ja sihtpunktist: talviste reiside maksumus võib küündida 2500 euroni inimese kohta, suvel aga võib saada ka 600 euroga hakkama.

Kas Venemaal ohtlik pole? “Esimene kord, kui Venemaal käisime, siis mõtlesime, et raudselt tuleme jala tagasi, hea kui elusanagi, sest meile räägiti ikka igasugu asju kokku,” meenutab Kai. “Reaalsus on aga teine: seal ei juhtu midagi,” täiendab Rait. “Oleme Venemaal 6–7 aastat käinud ja meil pole ühtki märkimisväärset vahejuhtumit olnud. Venelastele meeldib, kui oled automatkaja: mida kaugemale sõidad ja mida lollim idee sul on, seda ägedam vend oled. Slaavi maades läheksid nagu vanaemale külla. Vahel on lausa piinlik, kui palju meid poputatakse! Kui me Tadžikistanis käisime, siis inimesed olid nii vabad ja mõnusad. Hakkasin paratamatult mõtlema, kas suudaksin ka selline olla. Lapsed jooksid – nina verine, varvas lõhki –, aga ikka naersid ja lehvitasid. See motiveerib ennastki positiivne olema!”

Vähem virisemist

Aastas püüab paar kaks korda reisil käia. Kuigi hing ihkaks rohkem, tuleb ka tööd teha. Argielus juhivad nad transpordiga tegelevat pereettevõtet. “Kui reis jääb vahele, on õhus kibelemist ja närvilisust tunda,” räägib Kai. “Viimastel aastatel vaatame, kuhu rool keerab, ega põe nii palju,” tõdeb Rait. “Eks pisikesi apse on ikka sisse tulnud. Näiteks kord jäid kõik mu soojad riided maha, ka jope, mis oli üks võtmeesemeid.”

Seiklusi on teelistel omajagu ette tulnud. Näiteks Tšukotkal läks Raidi seltskonnal auto katki. Kuna piiriload said läbi, pidid mehed koju lendama ja masina maha jätma. Kui enamasti kutsub iga külastatud paik tagasi, siis Aafrika võlu on Raidist ja Kaist mööda läinud. “Seal oli väsitav liigelda ja ka turvalisuse küsimus oli aktuaalne. Kui tahtsid laagrit püsti panna, tuli suunduda kõrbesse, sest mujal oli lihtsalt nii palju rahvast.”

Mõlemad nõustuvad, et reisimine on parim viis kaaslast tundma õppida. “Mina olen õppinud olema mõistvam. Varem ajasin rohkem oma rida, aga nüüd oskan paremini teistega arvestada,” ütleb Rait. “Kindlasti toob kodust eemal olemine ka sisemist hingerahu. Olen märganud, et kui miski kripeldab või kiusab, siis reisil näed asju uuest perspektiivist. Pinge laabub, pilk on klaarim,” teab Kai.