Hanna-Liina Võsa tunneb, et kell tiksub: ühel hetkel olen liiga vana, et mängida noori, aga liiga noor, et mängida elukogenud naisi

Juulikuu Eesti Naises räägib oma elust ja selle õppetundidest Hanna-Liina Võsa.

Ta tunnistab, et omanimeline huvikool on talle teatud mõttes turvavõrk. „Muusikalimaailmas otsitakse kindlaid tüüpe – sul peab olema teatud välimus ja hääl, et sobiksid mingit rolli laulma. Ma tean, et ühel hetkel tuleb minu „parim enne“, kus ma olen liiga vana, et mängida noori, aga liiga noor, et mängida elukogenud naisi. Ja siis pean lihtsalt ootama.“

Samas tunneb Hanna-Liina, et laste õpetamine on tema missioon. „Olen mõelnud, kuidas ma saaksin maailmale reaalselt kasuks olla. Teha midagi, mis aitab kedagi teist elus edasi. Kooli kaudu saan seda teha!“

Aja jooksul on talle kasvanud paks nahk, eriti mis ajakirjandusse puutub. Hanna-Liina ise usub, et see on elukaaslasele Christer Saaliste teene. „Ma ei loe ühegi artikli kommentaare. Hoopis kogun neid pilte, mis meie kooli roosast uksest tehtud. Olen õppinud, et ajakirjandusest tuleb vastu võtta seda, mida ise tahad – mitte valimatult kõike.“