Sirje Lefebvre: Pariisis on palju ilu, moodi ja vabadust!

Giid-reisisaatja ning hinnatud raadio- ja teleajakirjaniku Sirje Lefebvre nimi on tuttav meist paljudele. Tegemist on tänaseks juba kolmandat kümnendit Prantsusmaal elava eestlannaga, kes on jäänud ühendavaks lüliks kahe erineva maa ja rahva vahel. Hiljuti lobisesime temaga maast ja ilmast – peamiselt aga ikka Pariisist, mida Anne & Stiil Sirjega juba oktoobris avastama läheb.

Sirje, miks Prantsusmaa?

Prantsusmaale kolisin tänu armastusele – läksin prantslasele mehele. Naljakas on see, et tegelikult tutvusime Eestis, ta oli mu Soomest tulnud turismigrupis ja alguses oli meie ainuke ühine keel soome keel. Kuna mul oli sel ajal ka kaks väikest last, hakkas ta nendega suhtlemiseks eesti keelt õppima. Kui me tänaseks juba 29 aastat tagasi lastega Prantsusmaale elama asusime, ei läinud meilgi kaua, kui oli prantsuse keel kõigil kenasti suus.

Kuidas oli uue kodumaaga kohaneda?

Lapsed olid väga tublid: rääkisid juba kolme kuu pärast üsna ilusti prantsuse keelt ja kooliaasta lõpuks oli noorem oma klassis paremuselt neljas. Mul endal oli alguses hästi huvitav, sest nii palju oli uut. Peale kõige kaupa täis poed, mis oli tol ajal veel Nõukogude Eestist tulnule haruldane vaatepilt. Eks peagi tuli ka suur koduigatsus peale ja hakkas igav, kui teised olid koolis või tööl. Kuna mu endised kolleegid rajasid just sel ajal Eestisse oma reisibüroosid, siis tegid mitmed mulle ettepaneku hakata neile Prantsusmaal giidiks. Asusin siis omal käel õppima Prantsusmaa ajalugu, kunstiajalugu ja muud vajalikku, tegin kohaliku giidieksami, sain litsentsi ja töötan tänaseni giidina. Tütar Kristiina töötab praegu Pariisis EAS-i ärinõunikuna ja tütar Katrina andis hiljuti välja romaani „Maa, kus puudel pole varje“. Suur abi kohanemisel oli kindlasti ka see, et prantslased olid meie vastu algusest peale hästi sõbralikud. Nüüd on see suure sisserändega pisut muutuma hakanud.

Mille poolest erinevad prantslased eestlastest?

Prantslased on avatumad. Neil on juba koolisüsteem selline, et kuni viienda klassini aetakse õpilased klassides igal aastal segamini, et lapsed omavahel paremini sotsialiseeruksid ja üksteist tundma õpiksid. Prantslased on ka ilma alkoholi abita kohe esimesest kohtumisest seltskondlikud, räägivad palju juttu ja küsivad palju küsimusi. Eestlastel läheb aga teadagi selleks rohkem aega, nad võtavad hoogu, ega lähe kohe lahti ja on igati kinnisemad. Samas võtab prantslastega päriselt sõbraks saamine aega. Pealegi olles abielus, ei ole sellist kommet, et minna üksinda sõbrannale külla – kui külla minnakse, siis ikka koos perega. Üldse tundub mulle, et elu Prantsusmaal on perekesksem kui Eestis.

Veel tuleb tõdeda, et prantslased on viisakamad ja seda nii klienditeeninduse kui ka väga väikeste detailide puhul. Näiteks see, kas oodata ja hoida enda järel tulijale uks lahti või lasta uks piraki teise nina all kinni. Samas on mulle alati silma paistnud eestlaste suur teatrilembus – ükskõik millises maakohas ka teatrit ei tehta, ikka on piletid välja müüdud! Prantsusmaal ei ole isegi paarikümne tuhande elanikuga linnas ühtki teatrit ja suurlinnadeski käivad teatris enamasti vaid teatrifriigid.

Kuhu tuleb Eesti turismigrupid Pariisis esmalt viia?

Pariisist on tõepoolest kõigil mingisugune standardettekujutus, mida peab nägema: kindlasti Triumfikaart, Jumalaema kirikut, Eiffeli torni ja kindlasti peab ka selle tippu minema! Ehkki ma ütlen alati, et Eiffeli torni otsa ma ei soovita minna. See on liiga kõrge ja kitsas, vaade on enamasti udune ja kõigepealt tuleb oodata muidugi meeletult pikas järjekorras. Selle asemel soovitan minna Pariisi kõrgeima kõrghoone Montparnasse'i 56. korrusele, kus on 200 meetri kõrgusel merepinnast hästi ilus vaade, inimlik kõrgus erinevate parkide ja majade silmaga haaramiseks, suur mõnus terrass ning pealegi ei ole iialgi järjekorda ja ka pilet on odavam!

Mida soovitaksid moe- ja ilugurmaanil Pariisis külastada?

Kindlasti tasub läbi põigata kuulsatelt moetänavatelt, nagu Avenue de Montagne, George V, Faubourg de St. Honoré ning ka St. Germaini kvartalist, kus on kuulsate moeloojate butiigid ja põnev on juba ainuüksi vaateaknaid uurida. Veel soovitan soojalt Marais kvartalit, kus on väikestel vanalinnatänavatel palju kunstigaleriisid, pisikesi toredaid muuseume ja hulganisti noorte moeloojate vägagi põnevaid butiike. Kleitide kõrval leiab sealt kingi, kotte ning palju muid lahedaid asju. Kvartali lähedal on vana raudtee sild, mis on neli kilomeetrit pikk ja mille kohal on roheline panoraamaed, kus saab isegi jalgrattaga sõita. Selle all on aga palju põnevaid käsitööpoode ja kunstigaleriisid – seda nimetataksegi kunstide viaduktiks ehk viaduc des arts.

Veel soovitan Louis Vuittoni Fondi maja külastada, mis on hästi põneva Frank Gehry loodud arhitektuuriga ja kus on alati palju põnevaid ajutisi näituseid. Aga ka Pariisi suured kaubamajad on omaette vaatamisväärsus, näiteks Galeries Lafayette ja Au Printemps – seal on lausa eraldi korrustel palju suurte moeloojate loomingut ja tehakse moeetendusi, mis on kõigile avatud. Pariisis on moemuuseum, kus saab tutvuda nii moeajaloo kui ka erinevate moeloojate toodanguga. Veel soovitan külastada Pariisi parfüümimuuseumit, mida külastame ka Anne & Stiili reisi käigus. Seal näidatakse, kuidas Lõuna-Prantsusmaal Grasse´is tehakse parfüüme muu hulgas ka suurtele moeloojatele. Muuseumis saab nuusutada ja kaasa osta paljusid parfüüme. Veel külastame oma reisil Château de Malmaisoni – seda imeilusat Pariisi südalinnast 15 kilomeetri kaugusel asuvat lossi soovitan kõigile moe- ja ilugurmaanidele. Kuulus see ju keisrinna Joséphine de Beauharnais’le, Napoléoni esimesele abikaasale, ja mõistagi on lossis küllaldane väljapanek omaaegse moeikooni kleitidest.

Kuhu veel Pariisis minna?

Kindlasti ka Versailles´ lossi ja Louvre´i muuseumi soovitan oma silmaga ära vaadata. Oktoobris pole Versailles´ aiad enam nii vahvad kui kevadel ja seal on suur trügimine – sellepärast otsustasin seekordses Anne & Stiili reisiprogrammis Malmaisoni lossi kasuks. Louvre´i jõuaks küll külastama, kui on soovijaid, kes sellest enne reisi ette teada annavad. Samuti soovitan vähemalt ühel õhtul Pariisi kuulsat kabareed Moulin Rouge´i külastada, mis teeb armastatud Viru varieteelegi silmad ette. Veel on hästi huvitav Musée quai Branly – selle maailma pärimusrahvaste muuseumi arhitektiks on Jean Nouvel. Maja välissein on tervenisti taimedega kaetud ning ka seest on muuseumi kontseptsioon väga põnev.

Kes armuvad Pariisi esimesest silmapilgust?

Kindlasti need, kes armastavad ilu, moodi, kunsti ja kultuuri. Ka muuseumite fänn leiab Pariisist väga palju, alates tubakamuuseumist võltsingutemuuseumite ja muu põnevani välja. Küll aga oleneb kõik ootustest ja eelnevatest teadmistest. Küllalt on inimesi, kes ütlevad mulle reisi lõpus, et ootasid vähem, aga leidsid nii palju rohkem. Võrreldes mitmete teiste suurlinnadega on laiadel Pariisi tänavatel palju avarust ja vabaduse tunnet. Vabalt võib tunda end ka riietumise osas – ei ole nii, et enne Pariisi sõitmist on vaja endale selga osta teab mis viimase moe järgi peened rõivad. Sinna on kogunenud kokku nii palju rahvast ja on esindatud nii palju moevoolusid, et ei panda tähelegi, kes kannab tossusid, kes stilettosid ja kes on sootuks alasti. Pariisis kehtib reegel, et kõik, milles end hästi tunned, ongi moes!

Kui soovid koos Sirje Lefebvre ja Anne & Stiiliga oktoobris Pariisi sõita, tutvu reisiprogrammiga lähemalt SIIN!