Nagu muinasjutt: ameeriklase ja kanadalanna armulugu, mis viis pulmani nende unelmate linnas Tallinnas

Kanadast pärit JB ja ameeriklane Peter kohtusid aasta eest Barcelonas. Mõlemad olid pühendunud üksikvanemad, kes ei otsinud suhet, kuid olude sunnil korterit jagades sai neist märkamatult perekond. Eelmisel nädalal abiellusid nad Tallinna vanalinnas, sest ideaalsemat paika ei suutnud kumbki maailmarändur ette kujutada.

JB ja Peteri tõi kokku rahvusvaheline haridusorganisatsioon Mindvalley, mis korraldab üle maailma kursusi, konverentse ja festivale. Eelmisel aastal leidis Barcelonas aset esimene suurüritus Mindvalley U, kuhu mõlemad kohale sõitsid, kummalgi kaasas tütar ja poeg. Viimasel hetkel tühistati ootamatult JB majutus, nii et ta palus abi Mindvalley Facebooki lehelt. Peter, kes üüris lastega kuuetoalist korterit, kutsus naise seda jagama.

„Romanss ei tulnud mul mõttessegi!“ meenutab JB. „Olin neljandat aastat üksikema ja laste kasvatamisele pühendunud. Tol aastal võtsin ma nad koolist ära ja reisisime mööda maailma ringi. Lapsed valisid 12 riiki, kuhu tahtsid minna, ja igas riigis ühe heategevusorganisatsiooni, mida aidata. Nad õpetasid inglise keelt ja aitasid päästa nahkkilpkonni, töötasime orbudekodus ja õpiraskustega lastega. Õppisime koos imelisi asju.

Suvel läksime Barcelonasse, et võtta osa üritusest Mindvalley U. Kui Peter pakkus meile elukohaks oma korterit, ei tundnud me teineteist, aga otsustasime kuu aega koos elada. Mingit romantikat polnud. Kohtingutel käies näidatakse end parimast küljest, aga koos elades saime olla meie ise ja teineteist tõeliselt tundma õppida. Mõnel päeval olin meikimata, mõnel päeval oli mul halb olla või vaidlesin lastega. Toetasime teineteist ja rääkisime iga päev. Temast sai mu parim sõber.
Pärast Barcelonast lahkumist jäime omavahel edasi rääkima. Ja meie lapsed suhtlesid interneti teel iga päev! Nad olid tõeliselt lähedaseks saanud. Märkamatult oli meist saanud perekond.

Kui pärast aastapikkust reisimist tagasi Kanadasse jõudsin, kurtsin Peterile, et mul on vaja nii palju asju lahti pakkida. Ta pakkus, et tuleb mulle appi. Küsisin: kas sa sõidaks tõesti USA-st Kanadasse, et aidata mul asju lahti pakkida? Ta vastas, et muidugi.
Minu lapsed olid läinud kuuks ajaks isa juurde ja tema lapsed oma ema juurde, nii et olime esimest korda kahekesi. Amori nool tabas ja me armusime. Kaks nädalat hiljem ütlesin: kui tahame, et sellest asja saaks, peaksid lastega minu juurde Kanadasse kolima. Ta tuli ning kuus kuud hiljem olime kihlatud.
Küsisime lastelt, kas aasta pärast kohtumist on liiga vara abielluda, ja nad ütlesid, et ei, ootamiseks pole mingit põhjust. Peter küsis, millises maailma paigas ma abielluda sooviksin. Vastasin, et Tallinnas.

Me kumbki polnud siin käinud, aga Mindvalley asutaja Vishen Lakhiani oli Eestit ammu kiitnud. Õppisin tundma ka ta eestlasest abikaasat Kristina Mänd Lakhianit. Pealegi olin Eestist ennegi teadlik. Rahvusvaheliselt on see tuntud uuendusmeelsuse, kõrgtasemel tehnoloogia, kauni kultuuri, meeldivate inimeste poolest. Teadsin, et tahan just siin abielluda: munakivitänavad, Raekoja plats, kaunis vana kirik, hobukaarik…

Maikuus sõitsime Kanadast ära ja reisisime viis nädalat, pulmaasjade kohver kaasas. Külastasime viit riiki, enne kui siia jõudsime. Mu unistus oli roosa pulm muinasjutulises paigas, kus on kohal kõik mu lähedased, ja selle ma saingi. Siin oli 800 inimest, kes kõik tahtsid meie imelist armulugu tähistada.
Olles maailmas palju ringi rännanud, saan öelda, et Tallinn on midagi erakordset. See on Euroopa pärl, mis pole kommertslikuks ega ameerikalikuks muutunud. Iga maja pole turistide jaoks ümber tehtud, pole järjest McDonald’s, Burger King, McDonald’s.

Oleme siin kokku kuus nädalat. Naudime väga vabadust, mida lastele pakkuda saame. Linn on nii ohutu, liigelda on lihtne, rahvas sõbralik. Mindvalley U konverentsi alguses tutvustati meile kohalikku kultuuri ja ajalugu ning selgitati, et siinsed inimesed on veidi kinnised ja vaiksed ega kallista eriti. Meile tundus kõik see tore ja võluv, otsustasime lihtsalt, et kallistame neid ikkagi! Avastasin, et kui eestlaste vastu olla lahke ja avatud, on nemad sinu vastu samasugused. Ma ei unusta Tallinna iial, mu süda jääb siia. Ütlesin Peterile, et tuleme aastapäeval kindlasti tagasi. See on maagiline linn.“