Mu kodu pole kindlus
Igaüks, kes on kunagi üürikorterit otsinud, teab, et see on paras peavalu ja ajakulu. Kui kulunud parketi ja võidunud tapeedi saab hõlpsalt välja vahetada, siis naabrid käivad stardipaketiga kaasas. Muidugi on tüütu, kui kõrvalmajas elav entusiastlik pereisa pühapäeval enne kukke ja koitu muruniidukile hääled sisse ajab, kuid see pole võrreldavgi hoovikaaslasega, kes käib salaja su und valvamas. Triinul (32) on trillerite ampluaasse kuuluva stsenaariumiga kogemusi.
“Elasin tudengina Tartus ja üürisin majaosa. See võib küll kõlada uhkelt, kuid tegelikult oli tegemist küllaltki räämas ja poolenisti ehitusjärgus oleva majaga, mille kaks tuba olid enam-vähem elamiskõlblikud.” Samas hoovis oli veel teinegi maja, milles elas kinnistu omanik Elvar, keda naine varem ei tundnud. “Leidsin üürikuulutuse ühest Facebooki grupist. Alguses tundus kõik normaalne. Elvar tegi küll imeliku alatooniga nalju stiilis “kas sellest toast saab nüüd sinu neitsikambrike”, aga lasin need “killud” ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest sobivas hinnas üüripindu polnud just jalaga segada.”
Üsna pea pärast sissekolimist hakkas Elvar end ise Triinu poole külla kutsuma. “Istusin oma toas ja lugesin, kui kuulsin, et keegi krabistab eesukse kallal. Hetk hiljem oli Elvar kõpsti toas ja uuris, mis ma teen. Alguses ei osanud ma kuidagi reageerida. Mõtlesin, et ehk tahtis ta veenduda, ega ma midagi ära lagastanud pole.”
