“Elasin tudengina Tartus ja üürisin majaosa. See võib küll kõlada uhkelt, kuid tegelikult oli tegemist küllaltki räämas ja poolenisti ehitusjärgus oleva majaga, mille kaks tuba olid enam-vähem elamiskõlblikud.” Samas hoovis oli veel teinegi maja, milles elas kinnistu omanik Elvar, keda naine varem ei tundnud. “Leidsin üürikuulutuse ühest Facebooki grupist. Alguses tundus kõik normaalne. Elvar tegi küll imeliku alatooniga nalju stiilis “kas sellest toast saab nüüd sinu neitsikambrike”, aga lasin need “killud” ühest kõrvast sisse ja teisest välja, sest sobivas hinnas üüripindu polnud just jalaga segada.”

Üsna pea pärast sisse­kolimist hakkas Elvar end ise Triinu poole külla kutsuma. “Istusin oma toas ja lugesin, kui kuulsin, et keegi krabistab eesukse kallal. Hetk hiljem oli Elvar kõpsti toas ja uuris, mis ma teen. Alguses ei osanud ma kuidagi reageerida. Mõtlesin, et ehk tahtis ta veenduda, ega ma midagi ära lagastanud pole.”

Kui muster korduma hakkas, andis naine otsekoheselt mõista, et mees pole tema eluruumidesse oodatud. “Tema visiidid toimusid suvalistel hetkedel. Vahel, kui koju tulin, istus ta mu köögis ja ütles, et tuli teed jooma. Absurd! Lisaks tundus, et ta jälgis mind aknast, sest pea iga kord, kui tulin koos oma poiss-sõbraga, oli ta ukse taga, et uurida, mis siis täna ka plaanis. Vahel jällegi jõime sõbrannadega köögis veini, kui sissetungija äkitselt platsis oli ja soovis samuti “kaunite näitsikutega” aega veeta.” Triinu tõdeb, et see kõik oli meeletult ebamugav: “Kui ütlesin talle, et praegu on see minu kodu ja ta pole siia oodatud, väitis ta kohe, et tegelikult on see ikkagi tema kodu ja et ma võin ju iga kell välja kolida.”