Teate ju küll seda tunnet, kui oled ajalooliselt väga tähtsas kohas, ühe kõige kuulsama maalingu juures, kuid samas vaatad ringi ja mõtled, et misasja: see on lihtsalt üks inimesi täis ruum, mille kauges seinas on vaid aimatav maal. Kas see ongi SEE? Pärast valgustuseni jõudmist püüad endale aga meeleheitlikult sisendada, et tegemist on siiski väga tähtsa koha ja maaliga.

Mõne teise paigaga pole aga üldse vaja pingutada. Seisan Tartus Küütri ja Ülikooli tänava nurgal ja siuhti on see tunne käes. Eriline koht, eriline mälestus. Just siin põrkasin kokku ühe olulise inimesega, kes mind korra kaisutas ja läks siis oma teed. Eriline tänavanurk. Alatiseks. Mõnus judin käib siiani läbi, kui sinna satun.

Võib minna ka teisiti. Mõni paik või maja võib muutuda hetkega eemaletõukavaks. Mõned aastad tagasi möödu­sin Nõmmel asuvast kohvikust Tädi Anni Juures. Mõtlesin, et astuks sisse ja vaataks, milline näeb välja see legendaarne koht, mida paljud televaatajad tunnevad kui üht põhilist seriaali “Õnne 13” tegevuspaika. Sammusin kohvikusse, võtsin kohvi ja vaatasin niisama ringi. Kõrvallauas istus kaks meest, üks suurem ja turskem, teine kleenuke ja lühike – nagu mõne Vene filmi koomiline duo.

Ühel hetkel tõi ettekandja mu lauda klaasi veini. Ütles, et kõrvallaud saadab tervisi. Olin veidi kohmetu, aga iseenesest ju tore žest. Ei hakanud veini tagasi ka saatma, vaid noogutasin meestele tänutäheks ja mekutasin heameelega. Hetke pärast aga prantsatas meestetandem mu lauda. Alguses oli täitsa tore: uurisin, mis mehed nad on ja millega tegelevad. Nemad siis rääkisid, palju ja kiitvalt. Duo võttis veel ühed õlled ja mulle toodi klaas veini. Mõtlesin, et näe, toredad Eesti mehed, viisakad ja üldse mitte pealetükkivad.

Kahjuks oli mulje petlik. Kuigi olen üle keskmise veinisõber, ütlesin pärast kolmandat pokaali, et rohkem ei soovi. Mehed vaatasid teineteisele otsa – nägin rahulolematust nende pilkudes. See tegi veidi ärevaks. Turskem tüüp teatas, et elab siinsamas lähedal ning saun peaks iga hetk valmis saama – kas ma tuleks ka kaasa? Vastasin, et suur tänu, aga hakkan siiski koju minema. “Mis sa nüüd pipardad!” sain kleenukese mehe käest nõudliku vastuse. Asi hakkas pehmelt öelda kummaliseks kiskuma. Tõusin lauast ja tahtsin ära minna, kuid turske tüüp haaras mul käest. “Mis sa mõtled, et me siin ostame sulle veini ja sa lihtsalt tõmbad uttu?” Minust oli vist tõesti naiivne nii mõelda. Kuidagi ma ennast sellest jamast välja keerutasin ja plagama sain.