Kõige tänamatum töö

Millal sa viimati midagi eeldasid? Hommikul, kui ülemus sulle kahtlase pilgu saatis? (“Appi, olen vist midagi valesti teinud.”) Või eile õhtul, mil kallim head ööd ütlemata magama läks? (“Ta on vist solvunud.”) Usud, et oled õigel teel?

Eeldada on imelihtne! Kõik, mida vajad, on puudulik info, et fantaasia tööle hakkaks. Kuigi eeldamine õõnestab enesekindlust ja lõhub suhteid, teeme seda ikka. Olgugi et ootustele ja lootustele, mis ei põhine faktidel, vaid oletustel, järgneb tihti pettumus, kordame mustrit aina uuesti ja uuesti. Kõlab tuttavalt?

Psühholoog ja elutreener Triin Juhanson ütleb, et tegemist on inimloomusele omase käitumisega, milleks sillutab teed väärarusaam, et me kõik mõtleme ja käitume ühtemoodi. “Eeldamine on loomulik reaktsioon, mis viib selleni, et ootame teistelt samasuguseid tegusid ja mõtteid, nagu ise antud olukorras teeks ja mõtleks.” Teisisõnu: aju täidab lüngad, ühendab punktid, mida tegelikult ei eksisteeri, ja eeldus ongi loodud. Seal, kus teadmine puudub, astub mängu valeteadmine. “Inimesed hakkavad arvama, tuginedes fantaasiale, varasematele kogemustele ja soovmõtlemisele. Aju on nõnda loodud, et otsib pidevalt korduvaid mustreid,” lausub Juhanson.

Pidurdab ja pahandab

Kujuta ette, et sõidad autoga. Sa ju ei eelda, et kõrvalreas sõitev masin võiks sulle ootamatult ette keerata. Selle asemel hoiad silmad lahti ja jälgid, mis su ümber toimub ehk toetud faktidele. Kahjuks iseenda võimete ja suhete hindamisel me nii ratsionaalsed pole. “On inimesi, kes eeldavad rohkem, ja neid, kes teevad seda vähem. Käitumine on paljuski üle võetud vanematelt, õpitud lapsepõlves ning tihti seotud ka varasemate kogemustega: kui oled korra mingis olukorras ebaõnnestunud, siis eeldatavalt juhtub see jälle; kui oled korra kallilt inimeselt petta saanud, petab ta sind eeldatavalt jälle,” selgitab Juhanson, nentides, et eeldamine on seotud negatiivse sisekõnega. See tähendab, et võime katkematult arvata, et ei saa mingis olukorras hakkama (“Ma ei saa seda töökohta, sest ma pole piisavalt võimekas.”).

Ent eeldamine võib toetada ka ebaadekvaatselt kõrget enese­hinnangut stiilis “Ma ei pea õppima – küll ma ennast kuidagi välja räägin”. Kui aga taktika ei toimi, on tagajärjeks pettumus.

“Pidev negatiivsete eelduste loomine iseenda kohta langetab enesehinnangut. Öeldakse, et sa ei tea, kuni pole proovinud. Inimene kahjuks sageli ei proovigi, vaid kõigest eeldab, et ei saa hakkama,” tõdeb Juhanson. Nõnda võib aga elu elamata jääda – reisid tundmatutesse paikadesse tegemata ja kõrgem palk küsimata. Jah, võib-olla läks sel nägusal mehel su sõbranna sünnipäeval midagi silma, aga võib-olla tegi ta hoopis sulle silma? Pole mõtet eeldada halvimat… või üldse eeldada.

Eeldamine = tarbetu draama

Sa ärkad üles ja su partner on halvas tujus. Eeldad automaatselt, et oled midagi valesti teinud. Analüüsid teie viimast vestlust ja leiadki oletatava põhjuse, miks kallim pahura ilmega on. Hakkad otsima oma käitumisele põhjendusi ja vabandusi ning selleks hetkeks, mil omavahel vestlema asute, oled juba tõrjuvas ja tusases meeleolus. Luues eelduse, võtad alateadlikult omaks midagi, mis pole tõsi ning toob kaasa ebavajalikku stressi ja pingeid.

Kahjuks eeldame teatud asju enim just lähedaste puhul (peale iseenda), sest arvame, et meile kallis inimene peaks käituma viisil, mida ootame. Kui ta aga nii ei tee, on pettumus suur. “Armudes on ootused alati suuremad. Reaalsus võib hiljem karmilt üllatada,” räägib Juhanson. Näiteks kui eeldad, et kaaslane toob sulle reisilt kingituse – sest sa ise ju tooks –, aga ta ei tee seda, kas see tingimata tähendab, et ta ei hooli sinust? On see tõesti ainus võimalik versioon? “Suhtume ümbritsevasse, toetudes vaid enda kogemustele ja uskumustele, unustades, et teistel on teistsugune taust. See tekitabki valesid ootusi ja pettumusi. Unustame, et tegelikult meil pole võimu teisi juhtida ja muuta. Saame seda teha vaid ise eeskuju andes, sõnades soove väljendades ja väga harva ka sundides,” selgitab psühholoog.