Kuidas leida oma rada?

Ehk on hoopis õigem küsida, kuidas oma teed ära tunda ja sel ka püsida? Joogaõpetaja Kaidi Laur viib rännakule iseenda mõtetesse ja tunnetesse.

Et midagi leida, peab seda kõigepealt otsima. Kadestan inimesi, kel on silmanähtav anne, olgu selleks siis joonistamine, laulmine, suurepärane matemaatiline mõtlemine või mingi muu võime. Elu on neile justkui kinkinud viida, leidmaks oma rada – neil tuleb vaid kõndima asuda.

Tõsi, ka anne ei pruugi olla Püha Graal. On ka neid, kes väidavad, et looduse tehtud kingitus on neilt võtnud vaba valiku kellekski saada.Tihti soovime olla keegi teine. See on jabur kontseptsioon: kulutame tohutult energiat, et saada kellekski, selle asemel et taas­avastada ja armastada inimest, kes juba oleme.

Iseenda unustamine

Lapsena saab alguse meie isiksuse vormimine. Vahel hägustuvad piirid niivõrd, et raske on eristada, kas lapse elu elab lapse­vanem või laps ise. Kes pannakse jalgpalli mängima, kes balletti, kitarri või klaverit õppima, sest vanemal on mis iganes põhjusel jäänud mõni unistus täitmata. Loomulikult vajab laps tegevust, kuid kahjuks ei sünni hobivalik tihti mitte arutelus lapsega, vaid vanemate eelistuste põhjal.

On kodusid, kus on nii palju reegleid ja keelde, et endaks kasvamine ja iseenda tundma õppimine on sama hästi kui võimatu. Lastel puudub elukogemus, mistõttu on iga läbielatud asi suurema emotsionaalse laenguga kui täiskasvanul. See on lapse ja täiskasvanu suur erinevus. Täiskasvanuna unustame, mida tähendab olla laps, kes ei tea maailmast midagi. Ta ei tea, mis tunne ta sees on. Ta ei tea, et kui isa või ema pahandab, on selle põhjus stress, mitte tema. Laps vajab täiskasvanut, kes seletaks elu.

Tema peegliteks on vanemad, kes peegeldavad, mis on õige ja vale, selgitavad, mis tema sees toimub ning mida tähendab teha vigu, olla abitu või hoopiski midagi saavutada.

Lapse jaoks võib iga tusane käsklus (“nii küll ei saa mõelda…”, “ära topi kõike suhu”, “ära näpi kõike”, “ära jookse”, “ära naera/nuta nii palju!”) tunduda reeglina, mis ütleb, et ära ole sina ise – see on vale. Nõnda kasvavadki meist inimesed, kes püüavad saada kellekski teiseks ja käia kellegi teise teed.

Võta väljakutse vastu

Olen hakanud inimestelt küsima: “Kuidas ennast kirjeldad?” See justkui sunnib enda sisse vaatama või end kõrvalt silmitsema. Küsin sinultki – kuidas end kirjeldaksid? Seni, kuni me ennast ei tunne, ei leia me ka oma teed. Eheda kestani jõudmiseks peab ületama mitu väljakutset. Toon välja olulisemad.

Ausus hõlmab nii iseenda vastu aus olemist kui ka oma tõeliste mõtete, tunnete ja arvamuste väljendamist teistele. Moodsa maailma suureks probleemiks on, et püüame olla erilised, mitte tõelised. Ausus võib olla ebamugav, kuna sunnib vastamisi vigade, puuduste ja varjukülgedega. Enda “nägemiseks” vajame vaatlemis­oskust, kuid peamiselt enese­armastust. Kahjuks on sageli puudus just viimasest. Otsime armastust väljastpoolt, mis võib viia nõiaringi, kus me ei julge end ausalt väljendada, sest kardame ilma jääda kellegi teise armastusest, märkamata, et iseenda armastusest on juba vajaka.

Igaühes on külgi, mis on justkui keelatud. Kui kunagi keelasid teised, näiteks vanemad, õpetajad ja sõbrad, siis nüüd teeme seda ise. Keelame endal joonistada, laulda, maalida ja rännata, sest peame oma oskusi ebapiisavaks. Olukorra muudab kurvaks sisekonflikt: oleme enda peale pahased, solvunud, kurvad ja pettunud ega saa selles kedagi teist süüdistada.

Armastusega on kahjuks nii, et mis ei ole mõistetud, pole ka armastatud. Kui me ei mõista iseennast, ei andesta endale ega aktsepteeri end sellisena, nagu oleme, ei hakka me ka eales ehedalt käituma. Me ei leia oma teed, sest käime kellegi teise oma – selle “enda”, kes võib-olla meeldib teistele. Üks enda ausalt nägemise olulisemaid eesmärke on saada ühendust lapsega, kes kunagi olime, enne keelde ja “ära-teesid”. Meie valu ei tule armastusest, mida minevikus ei jagatud, vaid armastusest, mida me endale praegu ei anna.