Laetuna liikvel
Tunnistan ausalt, et minu ajalugu rulade, tasakaaluliikurite ja muude taoliste sõiduvahenditega on üsna nullilähedane. Muidugi sõidan rattaga ja olen nooruses ka tõukerattaga ringi kihutanud, aga rulad ja longboard’id, rääkimata üksratastest ja tasakaaluliikuritest, on mul täiesti avastamata. Siiski olen unistanud, et minagi võiksin olla üks nendest lahedatest tšikkidest, kes longboard’iga mööda rannapromenaadi kruiisivad. Julgust pole ma selleks aga siiani leidnud.
Kui Anne & Stiili toimetus valis just minu eksperimendi jaoks välja, olin veidike hirmul… seda enam, et pidin järele proovima elektri abil liikuvad sõidukid. Kas kartsin kukkuda? Jah. Kas võtsin väljakutse hirmule vaatamata vastu? Oo jaa! Valisin katsetamiseks välja elektrilise ratta, tõukeratta, longboard’i, tasakaaluliikuri ja üksratta. Esimesed kaks tundusid mulle juba alguses üsna ohutud, aga edasi… Läks veidi keerulisemaks.
Elektriline tõukeratas – jah, palun!
Veendunud, et tavaline elektriratas pole minu teema, asun proovima elektrilist tõukeratast, mida linnapildis aina rohkem märkab. See võib olla midagi mulle, sest tundub nii mõnus sõita mööda linnatänavaid 10–15kilomeetrise tunnikiirusega punktist A punkti B, seelik lehvimas. Aku kestab 20–30 km, millest peaks piisama. Tavalisest rattast väiksema ja kergemana on tõuksi hea ka kohvikusse või kontorilaua taha kaasa võtta. Elades linnas, kus on palju ummikuid, aitaks tõukekaga kulgemine kindlasti ka aega ja närve kokku hoida.
Selle, kuidas hoogu lisada ja pidurdada, saan kiiresti käppa ja kui keegi just nurga tagant ette ei hüppa, pole tõukerattaga sõites karta midagi. Miinuseks on hind, mis jääb 500 euro kanti – päris krõbe! Ja kuna tegemist on tõepoolest uue trendiga, tuleb praegu müügis olevaid tõukerattaid hoolikalt valida, et ikka kvaliteetne pill satuks.
Elektrirattaga tööle?
Mina hüppan elektriratta selga ühel selle suve kõige tuulisemal päeval ja saan kohe katsetada, kuidas ratas vastutuult liigub. Kui muidu olen mõelnud, et Piritalt rattaga tööle sõites olen sihtkohta jõudes garanteeritult higine, siis elektriratas teeb pool tööd minu eest ära ja kontorisse jõudes ei tekigi tunnet, te tahaks duši alla hüpata. Kogu aeg on kerge sõita, olenemata sellest, kui tugev tuul Pirita teel on või kas sõidan ülesmäge.
Kuigi esialgu tekitab suur ja raske ratas (25 kg) minus ebakindlust, selgub, et oma massiga loob see hoopis turvatunnet. Samas ei julgeks ma nii kallist ratast päevaks õue jätta ja neljandal korrusel asuvasse kontorisse ei tahaks sellega samuti iga päev ukerdama hakata… Seega on nii plusse kui ka miinuseid.
Elektrirulaga kruiisima
Peale tõukeka olen suure elevusega oodanud ka elektrirula (hind 300–600 eurot) proovimist ja see antakse mulle Droon.ee poest kaasa lausa terveks nädalaks. Kui esialgu kulgeb sõit üle kivide ja kändude, julgen tunni möödudes juba gaasi põhja suruda ja sirgel teelõigul isegi pisut slaalomit sõita (rõhutan veel kord, et ma pole kunagi varem ühegi rulaga sõitnud). Peagi ei hirmuta mind enam ka vastu tulevad inimesed ega järsemad kurvid, sest tean, et suudan nende “takistustega” muretult toime tulla.
Elektrirula sõidab kirjade järgi 20–25 km/h (mulle endale tundub, et poole aeglasemalt!) ja aku kestab paarkümmend kilomeetrit. Sellest piisab, et sihtkohta jõuda ja juhe seina pista. Kui aga akut täis laadida ei saa, sõidab rula edasi nagu tavaline longboard. Vihma korral jääks sõit pooleli, sest mulle laenatud elektrirula ei tohi märjaks saada, muidu võibki see igaveseks seiskuda. Seda ma igaks juhuks katsetama ei hakka.