Miski pole juhuslik

Saarlane Brette ja Pärnust pärit Bert on teinud oma ilusast kodust töö ja töökohast peaaegu kodu, et ka kõigil meil sisustamine lust oleks.

Jaanuaris kirjutas sisekujundaja Mariliis Jääger mulle, et Kuressaares avati sisustuspood Höme: “Aga ma hoiatan – sa tahad sealt KÕIKE. Viimseni.” Olin skeptiline. Esiteks on mu maitse nii eklektiline, ühelt poolt meeldib Inglise countryside, Prantsuse vanakraam, teisalt aga Skandinaavia valge puit ja hallid detailid, ning samal ajal ka meie oma Eesti nostalgia. Teiseks aga... Kuressaares? Ja üldse Eestis? Läksin kohe Höme Instagrami ja nii oligi: pilt pildi järel meeldib, meeldib, meeldib.

Ühel pimedal lörtsisel talvepäeval olin kohal. Ukse avanud, nägin ruumi keskel kaht inimest, kelle tervitused olid nii soojad, nagu oleks neil tõesti südamepõhjani siiras heameel, et jälle üks uus nägu on nende poekesse sisse jalutanud. Minu suureks üllatuseks polnud ma kaugeltki ainus külastaja. Hoolimata sellest, et tegu ei olnud suure suve­hooajaga, vooris inimesi muudkui uksest sisse-välja. Ja enamik polnud nagu mina, kes ma käisin ühe asja juurest järgmise juurde, mõeldes: “See. See. See. Ja seda tahaks ka! Oi, vaata seda!” – nad tulid järele kokku pakitud mööbli­esemetele. Poepidajad Brette Saar (23) ja Bert Lepik (27) istusid oma 160ruutmeetrise poe keskel ning vaatasid internetis ringi sama entusiasmiga nagu mina nende poes: “Oi, vaata seda! See on ka nii ilus ju!”

Koolist pubisse

Pärnu poiss Bert tuli Saaremaale laevaehitust õppima kaheksa aastat tagasi. Samas koolis õppis Brette majutus­­teenindust. Juhtus aga nii, et aastaid samas ameti­koolis käinud noored kohtusid alles nädal enne Berdi lõpetamist – ja tagasiteed enam ei olnud.

Peagi selgus, et töö hotellin­duses ei ole Brettele, ja nii läks ta Pärnusse Berdi juurde. Mehe vana­vanemad olid toitlustusäris alustanud juba väga noorelt, pidades viimased 25 aastat üht Pärnu vanimat pubi, Citi Pubi. “Kuna Bert selle sees üles kasvas, siis oli üsna loogiline, et temast saab ühel päeval kõrtsi­pidaja,” ütleb Brette. “Viimased viis aastat oli Bert üks pubi asjaajajatest ning neist viimase aasta tegutsesime koos, kahekesi. Mängisime kohvikut!” naerab naine. “Vanasti olid peod võimsad,” meenutab Bert, “inimesi jätkus varajaste hommikutundideni. Paljudele võib tunduda, et väikesele lapsele ei ole kõrts üleskasvamiseks just kõige parem koht, aga julgen väita, et toona olid inimesed sõbralikumad ja hoolivamad kui täna­päeval. Kõik, kes kõrtsus käisid, olid kuidagi omavahel seotud, nagu üks suur pere...”

Tean paljusid, kes väidavad, et läheksid oma kaasaga maailma lõppu – aga ka kõige viimasemas hädas elukaaslasega koos ei töötaks. Bert seda suhtumist ei mõista: “Kuidas üldse teisiti saab? Koos oleme tervik ja täiustame teineteist!” Paarisuhtele mõjus pubi pidamine pigem positiivselt, leiavad noored ühiselt. “Saime teada, millised on meie tugevamad ja nõrgemad küljed ning kuidas teine­teist täiustame ja toetame. Sai paika tööjaotus, kõik probleemid ja otsused arutasime omavahel läbi,” ütleb Bert. Muidugi oli ka lahkarvamusi, kuid kõik lahendati kenasti ja ilma üleliigsete pingeteta.

Tagasi kodusaarele

Hooaja lõppedes tuldi aga hoopis Kuressaarde, kuhu juured Brettet jõuliselt tagasi tõmbavad. “Alati, kui olen mujal elanud, hakkab närima igatsus,” tunnistab ta.

Poe loomisel pikka mõtlemist ei olnud – taaskasutusest ostetud asju oli koju kogunenud pööraselt palju, hoiustada neid enam kusagil polnud, sisustus- ja remondiblogi “Pintsli ja kohvriga” oli kogunud kiirelt austajaid ning aadressil Pihtla tee 24 oli suur pind vaba. “Ega me väga kaalunud. Kui on vaja teha, siis on vaja teha,” lausub Brette. Poolteise kuuga ehitati kõik valmis.

“See katusealune oli meil pubi terrass,” viipab Bert. “Kui ta ütles, et paneme selle, mõtlesin mina, et täitsa hull peast, mis mõttes katus tuppa?! Aga see on siin üks lahedamaid asju,” tõdeb Brette. “Tavaliselt polegi kindlat plaani, milline lõpptulemus peab olema, sest kõik muutub tegemise käigus.” Kuna noored ise pidevalt mööblitükke restaureerivad ja uuendavad, avaneb iga kord poodi tulles jälle hoopis teistsugune pilt. Näiteks kui roheline riidekapp maha müüdi, ootas ees täiesti uue meeleoluga tuba. Nii Höme Insta­gramis kui ka poes jääbki kohe silma, et ei ole ühes riiulis tekstiilid ja teises vaasid, kolmandas karbid ja neljandas kohvikruusid, vaid terve talli moodi poeruum on täis valmis tube koos kõigi detailidega, mille tahaks kohe korraga koju viia.