STIG RÄSTA KOLUMN: miks mu üheaastane tütar otsustas veganiks hakata

Eile küsis Lumi (1 a 10 k) lõunasöögi ajal minult: “Issi, kas loomadel on ka hinged?” Vaatasin talle imestunult otsa ja mõtlesin, kust kohast ta küll seda küsida oskab.

Vastasin, et jah, kallike, kõikidel elus­organismidel on hinged, ega ma tegelikult ei tea, aga nii nad räägivad. Viimati kuuldu kohaselt on ka taimedel mingid tujud ja iseloomujooned. Näevad või tunnetavad valgust ja nutavad. Mõelda vaid – gerberad nutavad “juua, juua!”, kui vaasis vesi otsas. Kole küll.

“Aga miks inimesed loomi söövad?” küsis ta seepeale, ise kotletikest vaadates. Mina imestasin, kust selline pisike lapseke küll teab, mis kotleti sees on. “No ongi tegelikult erinevalt, et osa inimesi sööb liha ja teised jälle ei söö, sest ei taha, ja tegelikult inimesel mingist vanusest alates vist seda otseselt vaja ei olegi ja ega ma ei tea ka täpselt. See on keeruline teema ja sina ikka võta ampsu, siis kasvad suureks ja tugevaks.” Seepeale ütles ta, et tema tahab ka olla see, kes ei söö liha, sest ta vist hakkab üldse veganiks. Otseselt ta ei öelnud neid sõnu ühtegi, pigem “plöö-plöö”, aga ma lugesin seda kõike tema näost, kui ta taldriku koos oma kotletikesega enda ees maha viskas. See vist näitab, et ta ei taha süüa.