Rebenenud pruutkleit, purjus peig ja muud pulmaäpardused – naerda või nutta?
Pulmahooaeg on praegusel soojal ajal täies hoos. Annes & Stiilis tähendab see, et meie fotograaf Stina Kase (32) tuleb pea igal esmaspäeval toimetusse ja räägib heldinult nädalavahetusel toimunud pulmast, kus ta pilte tegi. Lisaks lugudele erilistest pulmadest, kus abielu sõlmitakse näiteks rabas või pruut ja tema isa sõidavad altari ette jalgratastel, on Stinal tihtilugu pajatada ka äpardustest.
Kui mõni pruut võtab pulmapäeva altminekuid halva endena, siis enamik suhtub nendesse huumoriga: “Naljakad seigad panevad sind tulevikus heldima ning teevad pulma eriliseks ja meeldejäävaks,” muigab eelmisel suvel abiellunud Kristi (36).
Kui mina olen täiskasvanuna käinud neljas pulmas, siis fotograaf Stina mõistagi kümnetes. Kas pulmad on tema jaoks juba lihtsalt töö? “Oh ei! Ma poetan pea iga kord mõne pisara... Ega lähe sellepärast iialgi pulma pildistama veekindla ripsmetušita!”
Teine inimene, kellelt panna kõrva taha õpetusi oma tulevikupulmadeks, on Kristi, kes elab juba kümme aastat USAs. Eelmisel suvel ta seal ka abiellus. Enne seda viskas ta pidevalt enda kulul nalja, sest oli olnud pruutneitsiks suisa kaheksas pulmas. “Vahepeal mõtlesin, et peaksin ametit vahetama ja pulmakorraldajaks hakkama – tundus, et olen ära näinud absoluutselt kõik, mis pulmas juhtuda saab, ja võiksin teenida nende asjade ärahoidmise pealt.” Ja muidugi oli just tema enda pulm see, kus läks metsa üks asi teise järel.
Pole midagi imelikku, kui pulmas midagi nihu läheb, isegi kui oled mitme ettevalmistuskuu jooksul tuhat erinevat tabelit teinud ja iga detaili pärast muretsenud. Sest pulmad on elu osa: inimesed on emotsionaalsed, mõni joob end purju, peab piinliku kõne ning ronib lavale bändiga laulma, või tõmbavad üleannetud lapsed endale tordi kaela.
Üks pruut minestab selle peale (sest ta on hommikust saati nii närvis olnud, et pole midagi söönud, küll aga tühja kõhu peale šampanjat trimbanud), teine naerab aga endale pisarad silma, sest see mõjub närvilisel päeval lõõgastava pingelangusena.
Enne tseremooniat.
“Väga oluline: ära proovi enne pulmapäeva mingeid uusi iluprotseduure. Ei elu esimest spreipäevitust ega noorendavat imehooldust,” rõhutab Kristi. “Sa ei kujuta ette, millised allergiad sul võivad tekkida ja kunstpäevitus võib ka kleidi ära rikkuda.” Sõbrannade pulmahommikutest mäletab ta kõike: kadunud loor, ootamatult väikseks jäänud kleit, eelmise õhtu poissmeeste peost purjus peig... Siia võib lisada loo tema enda pulmast, kus ööseks külmkappi pandud lilled (noh et oleks nagu lillepoes) hommikuks täiesti närtsinud olid: “Meil oli lihtne pulm, nii et mõned sõbrad sõitsid lihtsalt ruttu ümbruskonna lillepoed läbi. See on nüüd tore meenutus, kuigi toona oli ehmatus muidugi suur.”
Mis puutub meestesse, siis teadagi, et “kikilips teeb mehe šikiks”, aga kuna tänapäeval kikilipsu muul ajal vähe kantakse, võib see osutuda pulmahommiku proovikiviks, tõdeb Stina. “Tihti on peigmehel netist välja trükitud juhend, kuidas lipsu sõlmida, aga protseduur võib järjest ja järjest segi minna, kuni tal lõpuks käed värisema hakkavad – see on nii tavaline! Ei ole nii, et ainult naised on pulmapäeval ülielevil – mehed on täpselt samuti!” Stina märgib, et alati on peiul tagavaraks ka “valmis” kikilips, mille viimases hädas saab klõpsuga kaela kinnitada.
On juhtunud sedagi, et meikar-juuksur ei jõua õigeks ajaks kohale, nii et tseremoonia algab jumestuse pärast pool tundi hiljem. “Üks mu sõbranna kirub juba kolm aastat, et ta poleks pidanud leppima meigi ja soenguga, mis talle tehti, sest talle need üldse ei meeldinud, aga ta ei julenud ka midagi öelda,” räägib Kristi. Seevastu teine pruut istus mitu tundi juuksuris ja kui tulemusega sugugi rahule ei jäänud, tõmbas kõik lahti ning abiellus lahtiste juustega, kuigi kleit ja loor olid planeeritud kandmiseks ülespandud soenguga. Seetõttu soovitatakse nii jumestus kui ka soeng enne pulmapäeva läbi proovida ja pildile püüda.
“Hiljuti juhtus ühes mõisapulmas selline lugu, et hommikul kleiti triikides põletas pruut sellesse suure augu!” jutustab Stina. Õnneks oli tegu väga satsilise seelikuosaga, nii et põlenud koht lõigati lihtsalt välja ja seda väga näha ei jäänud.
Stinale meenub veel üks ebamugav ootamatus: “Ühe paari pulmapäeva hommikul läksime pildistama, aga herilane nõelas pruuti silma alla!” See tundub eriti tragikoomiline – ootad aastate viisi oma pulmapäeva ja siis pead altari ette minema paistetanud silmaga! Kõik läks siiski hästi, sest tseremoonia ajaks paistetus taandus.
Fotograaf Stina on pulmapäeval ka liiklusõnnetusse sattunud. “Õnneks polnud tegu pruutpaari, vaid nende lähedaste autoga, aga nii teised autosolijad kui ka mina olime terve päeva veidi liimist lahti. Hea seegi, et abiellujad ise õnnetusse ei sattunud, kuigi ka seda on juhtunud...”
Kristi meenutab saabumata jäänud limusiini ja paari, kes seetõttu sõitis oma pulma taksoga. Eelmisel aastal rabas abiellunud Siret muljetab: “Pulmaautoks pidi meil olema valge sedaan, aga kohale minnes selgus, et on hoopis tumepruun mahtuniversaal – meile kummalegi mehega ei meeldi pruun ja no veel pereauto pulmakaarikuks!” Teel läks auto pealekauba katki – sest kui seda kord elus juhtub, peab see muidugi juhtuma Elu Kõige Tähtsamal Päeval!
Stina mäletab ka olukorda, kus tema, pruutpaar, pruudi isa ja pruutneitsid koos lifti kinni jäid. “Mitte hetkeks, vaid nii kauaks, et liftist hakkas viimnegi õhk otsa saama. See oli üsna hirmus ja tseremoonia hilines tükk aega.” Lõpuks kangutati väljast lifti uksed lahti ning liftivangid pidid sellest kahe korruse vahel kõhuli välja roomama. Milline algus tähtsale päevale!
Tseremoonia ajal.
Selliseid äpardusi nagu naljakate koduvideote saadetes (näiteks kleit võtab küünlast tuld) pole Stina õnneks näinud. Küll aga seda, et pruut altari ette kõndides komistab, king tuleb jalast ära või taustaks mängiva laulu plaat hüppab.
Fotograaf on mõnelgi korral olnud tunnistajaks olukorrale, kus mees ütleb liiga vara “Jah”. Või kukub sõrmus maha.
Kristi abielulepingu allkirjastamise ajaks oli pastakas kaduma läinud, nii et keset kõige pidulikumat osa tuli külaliste käest kirjapulka küsida ja algas suuremat sorti kohmitsemine, kuni keegi hõikas: “Mul on!” Lisaks sai keset tseremooniat kaamera aku tühjaks, nii et pulmavideost on olulised hetked puudu.
Aga on juhtunud ka seda, et paaripanija diktsioonist ei saa ühtegi sõna aru. Ühel laulatusel rääkis pastor kirikus nii pikalt surmast ja kohustustest, et kogu üritus mõjus päris masendavalt. Vahel tuleb ette, et paaripanija ajab nimed sassi, nimetades Madlit Heleniks või Mihklit Taneliks.
Kristi meenutab üht ameerika pulma, kus kõik peiupoisid püsti tõusid, kui küsiti, kas keegi on sõlmitava abieluliidu vastu: “Nad tahtsid nalja teha, aga see kukkus piinlikult välja.” Ühtlasi teab Kristi juhust, kus paaripanija jäi hiljaks ja kui lõpuks kohale ilmus, oli ta purjus.
“Ma ise kandsin oma pulmas lühikest kleiti, mis õues tuulega korraks üle pea lendas, nii et siiani tehakse nalja, kuidas Marilyn Monroe oma pulmas teisi mehi peibutas!” Kristi räägib ka lõbusa loo, kuidas vannete ajal seisis ta abielluva sõbranna selja taga pruutneitsina ja nägi, kuidas ämblik läheneb kleitipidi pruudi paljale seljale: “Mõtlesin kiirelt, kumb lahendus oleks halvem: kas see, et ma teda seljalt korra hooga puudutan, nii et ta keset jah-ütlemist ümber pöörab, või see, et ämblik jõuab talle naha peale ning ta kiljuma ja rapsima hakkab. Vihtlesin teda siis korra kimbuga. Videol näeb see naljakas välja.”
Pärast tseremooniat.
Kristi mäletab pulmapidudelt, kuidas Rootsi lauas on saanud toit enneaegu otsa, ühe kõne ajal kutsuti pruuti korduvalt vale nimega ja kohale on ilmunud inimesed, kelle tulekuga pole arvestatud või kes on lausa kontvõõrad. “Mu tuttavad mainisid kondiitri juures ühele teisele kliendile möödaminnes, et abielluvad järgmisel laupäeval seal ja seal, ning võõras mitte üksnes ei ilmunud kohale, vaid pidas ka pisaraid kiskuva kõne!”
Sireti pulmapeol aeti punane vein niimoodi ümber, et nii peig kui ka pruut sellega kastetud said. “Pruutkleite on rebenenud üksjagu, kingad on olnud suured või väiksed, ühel sõbrannal kukkus piduliku teineteisele tordi söötmise käigus tort kleidikaelusest sisse ning ühel peol alustasid lapsed vahukooresõda,” naerab Kristi.
Koogiga läheb midagi valesti vist igas pulmas, alates hilinemisest kuni selleni, et keegi sellesse kukub või selle ümber ajab. Eelmisel suvel abiellunud Liina ja Robert ei tellinud küll pulmatorti, ent magustoiduks pakutud sinihallituskook oli vist mõeldud pisut liiga peenele maitsele.
Ka muusikaäpardused on pulmaklassika: kas ei jõua ansambel või DJ kohale, hilineb, mängib täiesti vale kraami. Halvemal juhul ei hakka aga tehnika üldse tööle. Teisalt võib elektrita jäänud pulmaruum anda peolistele ka erilise kogemuse: kord süüdati sellisel puhul küünlad, mängiti kitarri ja lauldi ühiselt.
Tagantjärele tarkus.
Ka siis, kui kohale saabumata jäävad lilled, kook, bänd ja pruudi isa, ei ole veel maailma lõpp. Kõige olulisem on meeles pidada ürituse põhjust – abiellumist – ja muu ei loegi. Tihti paljud ei märkagi, et midagi valesti läks.
Kui sul pulmakorraldajat pole, siis jaga ülesanded lähedaste vahel ära ja veendu, et hädaabi oleks ühes kohas: ravimid, haaknõelad, superliim, deodorant, meigiasjad, silmatilgad jne. Hoia ka kõikvõimalikud nimekirjad käepärast. Samuti tasub eelnevalt välja otsida lähedal asuvate kondiitrite ja lillepoodide kontaktid, kui nende teeneid viimasel hetkel vaja peaks minema. Arvesta alati lisakülaliste ja vihmavalinguga.
“Aga pea ka meeles, et pulmas on inimesed õnnelikud ja heatahtlikud,” ütleb Kristi. “Neil on sinu pärast lihtsalt hea meel!“ Kutsud ju kohale inimesed, kes sind armastavad ja kes tulevad kaugeltki, et sinu tähtsast päevast osa saada. Ole rahulik, lepi rappavedamisega ja naudi päeva. Pulmapäev möödub uskumatult ruttu: see on vaid silmapilk. Ära raiska ühtki väärtuslikku hetke muretsemisele või kahetsemisele!
Artikkel ilmus esmakordselt Anne & Stiili 2013. aasta juulinumbris.
