Tund aega tagasi on alkoholi­uimas Blanche’i lava mööda lohis­tatud, näiliselt jõhkralt, tegelikult ettevaatlikult, sest paar päeva tagasi lõikas Kai arbuusi koorides endale sügavasti kätte. Ta sõrmed on peened ja ilusad, silmad karged ja sinised, naer haarav ja pärit kusagilt madalamatest registritest.

Kai, ooperilaulja elu ei ole kaugeltki ainult voogavas kleidis kõrgete nootide võtmine. Sa oled varemgi laval ebamugavates olukordades viibinud.

Jah, “Mtsenski maakonna leedi Macbethis” olin oma keha müüv vang, lamasin pesuväel selili mudas, rahuldasin tenorit ning tasuks saadud villase sukaga iseennast, samal ajal lauldes. Hiljem sopran kägistas mind sama sukaga ning toppis selle mulle kurku.

Dostojevski teose alusel lavastatud “Mängurit” lauldakse vene keeles, mis sinu suus kõlas puhtalt. Mõne teise osatäitja puhul see nii polnud…

Püüan lauldes muuta oma häälduse kõigis keeltes nii loomulikuks kui võimalik. Selleks pean teadma iga sõna kõlapilti ja mõtet. Kuni midagi häälduses tundub ebamugav, tuleb harjutada. Soome ja inglise keel jäid mulle omal ajal külge telekast; õppinud olen vene, itaalia, saksa ja prantsuse keelt. Muidugi mõistan ja räägin veidi hollandi keelt, olen ju Hollandis konsis käinud.

Sa oled vabakutseline, töötanud paljudes riikides. Räägi palun mõnest eriti huvitavast projektist.

Flaami Ooperis lavastas “Falstaffi” kahe Oscariga pärjatud näitleja Christoph Waltz. Meie koostöö sujus tohutult hästi. Proovides keelas ta kohe mobiiltelefonid, mis segaksid keskendumist. Ta soovis lavastada võimalikult minimalistlikult: et me mitte ei mängiks stseeni, vaid elaks selles.
Osa vana kooli lauljatel on sellise lähenemisega natuke raskem toime tulla, kuna nad on harjunud tugevate värvidega. Kuid Christoph usub, et kui mõte ja tunne on täiesti ausad, kanduvad need viimasesse ritta ka suurte žestideta. Liilia on niigi ilus lill, ei ole vaja teda üle kullata!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid