Katrin Tegova õõvastav kogemus: "Mis sa mõtled, et me siin ostame sulle veini ja sa lihtsalt tõmbad uttu?"
Lugesin hiljuti Bill Brysoni raamatut “Ei siin ega seal”, kus autor kirjeldab vaimukalt oma Milano reisi kogemust, arutledes samal ajal paikade tähenduse üle. Käisin ka ise hiljuti Milanos, vaatamas kurikuulsat Leonardo da Vinci “Püha õhtusöömaaega”. Nagu Brysongi. Ütleme nii, et meie emotsioonid kattusid.
Teate ju küll seda tunnet, kui oled ajalooliselt väga tähtsas kohas, ühe kõige kuulsama maalingu juures, kuid samas vaatad ringi ja mõtled, et misasja: see on lihtsalt üks inimesi täis ruum, mille kauges seinas on vaid aimatav maal. Kas see ongi SEE? Pärast valgustuseni jõudmist püüad endale aga meeleheitlikult sisendada, et tegemist on siiski väga tähtsa koha ja maaliga.
Mõne teise paigaga pole aga üldse vaja pingutada. Seisan Tartus Küütri ja Ülikooli tänava nurgal ja siuhti on see tunne käes. Eriline koht, eriline mälestus. Just siin põrkasin kokku ühe olulise inimesega, kes mind korra kaisutas ja läks siis oma teed. Eriline tänavanurk. Alatiseks. Mõnus judin käib siiani läbi, kui sinna satun.
Võib minna ka teisiti. Mõni paik või maja võib muutuda hetkega eemaletõukavaks. Mõned aastad tagasi möödusin Nõmmel asuvast kohvikust Tädi Anni Juures. Mõtlesin, et astuks sisse ja vaataks, milline näeb välja see legendaarne koht, mida paljud televaatajad tunnevad kui üht põhilist seriaali “Õnne 13” tegevuspaika. Sammusin kohvikusse, võtsin kohvi ja vaatasin niisama ringi. Kõrvallauas istus kaks meest, üks suurem ja turskem, teine kleenuke ja lühike – nagu mõne Vene filmi koomiline duo.