Minu helgeimad mälestused pärinevad hilissuvisest ajast maal, seal ringi uitamisest. Ilmad olid juba natuke jahedamad, kuid päike siras ikka täies hiilguses, muutes kõik ümbritseva valgeks ja selgeks. Ka meri võis juba olla külm, aga see-eest oli vesi puhas – suvine seisnud ja suplejatest läbi imbunud supp oli vahetunud uue ja värske vastu. Rannad on jäänud tühjaks ja õhk läinud puhtaks. Kohe tekib tahtmine midagi uut ette võtta!
Kui lehed puudel hakkavad juba värve vahetama ja käes on september, siis pole midagi paremat kui tõmmata kapist välja ununenud poolmantel ning kõndida läbi linna, märjad lehed litaki vastu nägu lendamas. Kõikjal on tunda sagimist ja asjalikkust. Tänavapildis on märgata koolijütse, kes ilmatuma suurte seljakottidega ringi tuiavad. Nõnda ongi hakanud september minu jaoks tähistama midagi uut ja huvitavat. Muidugi mõista pärast seda, kui mul endal kool läbi sai.
Kool on minu jaoks terve elu olnud üks lõputu kohustus, millega olen pidanud leppima. Esialgu õppisin 13. keskkoolis ehk hilisemas Laagna gümnaasiumis. Näis, et see oli üks rahvarohkemaid koole Eestis ja mingil hetkel vist lausa terves Euroopas. Mäletan, kuidas kõndisin tuimalt selle virsikuvärvi maja poole. Lapsed olid hommikuti nagu mingid zombid, kes, trotsides und ja jahedust, automaatkäigul sissetallatud rada vihtusid. Vähemasti mulle tundus nii.

Minu helgeimad mälestused pärinevad hilissuvisest ajast maal, seal ringi uitamisest. Ilmad olid juba natuke jahedamad, kuid päike siras ikka täies hiilguses, muutes kõik ümbritseva valgeks ja selgeks. Ka meri võis juba olla külm, aga see-eest oli vesi puhas – suvine seisnud ja suplejatest läbi imbunud supp oli vahetunud uue ja värske vastu. Rannad on jäänud tühjaks ja õhk läinud puhtaks. Kohe tekib tahtmine midagi uut ette võtta!
Kui lehed puudel hakkavad juba värve vahetama ja käes on september, siis pole midagi paremat kui tõmmata kapist välja ununenud poolmantel ning kõndida läbi linna, märjad lehed litaki vastu nägu lendamas. Kõikjal on tunda sagimist ja asjalikkust. Tänavapildis on märgata koolijütse, kes ilmatuma suurte seljakottidega ringi tuiavad. Nõnda ongi hakanud september minu jaoks tähistama midagi uut ja huvitavat. Muidugi mõista pärast seda, kui mul endal kool läbi sai.
Kool on minu jaoks terve elu olnud üks lõputu kohustus, millega olen pidanud leppima. Esialgu õppisin 13. keskkoolis ehk hilisemas Laagna gümnaasiumis. Näis, et see oli üks rahvarohkemaid koole Eestis ja mingil hetkel vist lausa terves Euroopas. Mäletan, kuidas kõndisin tuimalt selle virsikuvärvi maja poole. Lapsed olid hommikuti nagu mingid zombid, kes, trotsides und ja jahedust, automaatkäigul sissetallatud rada vihtusid. Vähemasti mulle tundus nii.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid