Tuuli Rand mäletab tänaseni üliromantilist hetke Seine´i silla all
„Mul on olnud au ja võimalus käia Pariisis ainult ühe korra ning see oli juba ligi kümme aastat tagasi. Igatsen sinna uuesti minna, sest olen tänaseks kõvasti küpsemaks saanud ning soovin võrreldes varasemate reisidega näha ja uurida teistsuguseid tahke, nagu kultuur, inimesed, kohalik elu ja kombed. Veel olen hakanud põnevusega külastama võõraste linnade kirikuid, kunsti- ja disainimuuseume. Nooruses ma ei osanud kõiki neid huvitavaid kohti nii kõrgelt hinnata kui praegu.
Oma kümne aasta tagusest Pariisi reisist mäletan aga väga ehedalt seika, kuidas olin turiste täis paadiga parasjagu Seine´i jõel, kui jõudsime silla alla, kus kajas üpris kenasti. Ühtäkki hüüdis üks ehe Ameerika perepea, umbes 50ndates härrasmees, oma kõlaval häälel: „I love you, Karen!“. Selle peale hakkas kogu meie paadiseltskond plaksutama ja rõõmust kilkama ning selle saatel jõudsime sädelevalt sähviva ja vilkuva Eiffeli torni vaatevälja. See üliromantiline hetk jääb mind veel pikaks ajaks saatma ja muidugi ka valgustatud Eiffeli torn on väga lummav vaatepilt.
Versailles ja Louvre on samuti imeliselt kaunid ja suursugused ehitised, mida võiks igaüks kordki elus näha ning unistada seal kõrgajastul elamisest. Mona Lisa pildi juurde on küll tohutu tung, ent ilmselgelt on see tunglemist väärt. Samas tasub Pariisist üles otsida kindlasti ka väikesed kohvikud, turud ja toidukohad, kuhu turistid tavaliselt ei satu ja mille salapärast võlu teavad vaid kohalikud.
Kui sulle meeldivad kultuur, ajalugu, kaunis arhitektuur, veetlev linnapanoraam, croissant’id, makroonid, värskelt küpsetatud baguette ja punane vein, siis on see linn sulle!“ on Tuuli veendunud.