Kristiina Ehin: peaasi, et 200. sünnipäeval Eesti lapsed ÜLEÜLDSE räägivad mingis keeles ega veeda kogu elu arvutimaailmas

Luuletaja ja muusik Kristiina Ehin räägib värskes Kroonikas eesti ajaloost, keelest ja kultuurist.

„Eestit on raputatud, kuid ajaloo teerull pole meist nii karmilt üle sõitnud. Me OLEME, kuid milleks ja kuidas seda olemist kasutada oskame? Kuidas suudame selle üle uhked ja rõõmsad olla?“ mõtiskleb ta.
„Vaatan Eestit ka selle pilguga, et 100 on ju tegelikult ülinoor,“ lisab Kristiina. „Meie talud on palju vanemad. Oleme ansambliga käies peatunud rehetaredes, mis rohkem kui kakssada aastat vanad, meie keel ja kultuur on tuhandeid aastaid vana. … Ümberkaudsed rahvad – vepslased, isurid, karjalased, liivlased – on peaaegu hävinud ja meie, eestlased, oleme alles, miljonikesi, ja tähistame oma riigi sajandat sünnipäeva rahvaste surnuaia keskel. Meie keel on alles – milline saatuse ime! Kas me oskame seda tegelikult hinnata?“
Küsimusele, mis keeles tähistatakse eesti 200. sünnipäeva, vastab ta: „[V]aatamata sellele, et ma armastan eesti keelt sügavalt, eelistan, et 200. sünnipäeval Eesti lapsed ÜLEÜLDSE räägivad mingis keeles, et nad suhtlevad, on rõõmsad ega veeda lihtsalt kogu elu arvutimaailma üksildusse irdudes, kellele tuleb söök ka ukse taha viia. Elagu elusus ja suhted ning inimesed!”