Selle aasta märtsis suutsin Pühajärvel jalutades kukkuda nii “osavalt”, et mind viidi kiirabiga haiglasse, sealt edasi operatsioonile ja siis trauma­toloogia­osakonda, kus pidin veetma paar nädalat. Järgnes paar kuud tugevate valuvaigistite all kodus pikali olemist, pool aastat pidevat füsio­teraapiat ning palju teadmatust: kas ja kui palju mu keha taastub. Kuigi minu teekond pole läbi – ees ootab veel üks operatsioon ja palju füsio­teraapiat –, olen sellest juhtumist juba nii mõndagi õppinud.

Ootamatus ehmatab

Kui elu sõidab sisse, saabub kõigepealt šokk. Sul võtab aega, et üldse aru saada, mis juhtus ning kas ja kuidas uue olukorraga toime tuled. Tänu oma ametile on mul teadmine, et sellistes situatsioonides on kõige parem rääkimine, kuna see aitab juhtunut seedida. Paljud jäävad vaikseks, kartes teistele tüli teha. Oma lugu jagada on aga tervendav. See aitab kogeda ja mõista, et sa ei ole üksi. Seda kutsutakse grupi­teraapiaks.

Enamik lugudest, mida teised haiglasse sattunud inimesed rääkisid, olid üpris absurdsed, mõned isegi naljakad. Minu palatikaaslased olid kaks toredat naist. Ühele hüppas lehm peale ja teine, pannes puldiga autot käima, jäi auto ja seina vahele lõksu, kuna sõidukil tekkis elektririke. Kuulates teisi, mõistsin, et kui midagi peab sinuga juhtuma, siis see ka juhtub. Sa ei saa ära joosta selle eest, mis on sinu jaoks mõeldud; ei õnnetuse ega armastuse eest. Selle tõsiasja teadvustamine aitas mul õppida elu rohkem usaldama. Tihti peame lennu- või auto­sõitu ohtlikuks, aga reaalsus on, et võid ka päise päeva ajal pargis jalutades surra.