Rahu iseendaga
“Olen alati saledake olnud, küllap pean selle eest tänama geene, kuna ka minu kolm õde on samasugused. Olin hilisema arenguga tütarlaps, teismelisena vaatasin teisi ning tahtsin ka juba naine ja veidi kurvikam olla. 14aastasena mängisime sõbrannaga salaja Barbiedega – olin üpris kaua laps. 15–16aastasena käis lõpuks klõps ära ja hakkasin kehaliselt natuke rohkem arenema.
Nagu pea iga teismeline, põdesin ka mina enda juures päris mitmeid asju, näiteks puseriti hambaid – rääkisin ja naersin neid püüdlikult peites. Täisealisena panin breketid ning kuigi laval olla ja naeratada oli toona üsna keeruline, olen selle otsusega väga rahul. Ei kujuta ette, et peaksin kinnise suuga naeratama – suur naeratus on tähtis osa minust.
Ka juuksed polnud mu parimad sõbrad. Kuna need on nii paksud, siis oli perioode, mil kandsin neid ainult kinni. Nüüd olen nendega rahul ja katsetan vahel erinevaid variante. Hiljuti otsustasin endalegi ootamatult juuksed kaelani maha lõigata.
Teismelisena algasid mul nägemisprobleemid, nimelt kannan prille ja tihti läätsesid. Olen aastaid mõelnud, et tahaksin minna silmaoperatsioonile. Lõpuks võtsin julguse kokku ja otsustasin seda tänavu teha. Eks mingid ohud ikka on, väike hirm käib kohati läbi, et võin olla see üks miljonist, kelle operatsioon teisiti kulgeb. Aga kõik kaalub üles tulevane mugavus, et ei pea kogu aeg läätsi kandma – ja laval ei tunne ma end prillidega mugavalt. Tervis on mul olnud alati üsna hea. Esimest korda lumelauaga sõites murdsin randmeluu, ent kui sünnitused välja jätta, on see olnud mu esimene ja viimane kord haiglas olla.