Eve Kallaste: kui ma templivärviga oma juuksed lillaks värvisin, ei teinud ema sest mingit numbrit

Kroonika veergudel räägib saate "Minu imeline muutumine" toimetaja ning saatejuht Eve Kallaste vahva loo sellest, kuidas ema ja õdedega kasvades oli tal vabadus eksperimenteerida oma välimusega. Ehk on just see põhjuseks, et tänaseks on Eve nii särav, hoolitsetud ja iseteadlik?

"Mis puudutab seda, kuidas peaks või võiks välja näha, kui palju kaaluma või mida seljas kandma, siis jumal tänatud, et ma ei teadnud lapsena ega neiueas midagi moeajakirjadest, Soome televisioonist ega muust sellisest, mis oleks õrnas eas võinud tekitada tunde, et ma pole piisav," rõõmustab Kallaste, et tema ideaale ei seadnud miski väline.

"Ema armastas küll ilusaid riideid, aga ta ei meikinud end ega värvinud juukseid. Meie katsetusi selles vallas ta ei kritiseerinud. Põhikooli ajal tegime kõik korraga. Mina, ema ja õde – keemilised lokid. Olime parajad puudlid. Kummaline oli see, et meid ei narritudki koolis, vaid neid peenikese rulliga tehtud lokipäid tekkis juurde. Kui ma templivärviga oma juuksed lillaks värvisin, saatis õppealajuhataja mind koolis peadpidi kraani alla, aga ema ei teinud sest mingit numbrit," kirjeldab ta nooruse ilukatsetusi.

Ent mööda ei pääse keegi ka vananemisest, mil igaüks särada soovib ning Evel on selleks retsept: "Selles eluetapis, mil osa välimuse pärast paanikasse satuvad, hakkab osa oma isiklikule arengule suuremat tähelepanu pöörama. Õigesti teevad, sest teatud vanuses hakkab iseloom näost välja paistma ja huvitaval kombel juhtub see siis, kui välimus tasapisi närtsima hakkab. See on iidvana tarkus ja selleks ajaks, kui see juhtub, tasuks oma sisemine pool kauniks saada, muidu on lood kurvad. See on ka põhjus, miks mõned eakad inimesed hoolimata kortsudest näevad välja erakordselt kaunid – nad säravad seestpoolt, pulbitsevad elurõõmust. Nad hoolitsevad enda eest ja neil on armastav pere. Kogu maagia selles ongi."