Vahel veab viltu
Vanasti sai tihti ärgatud siis, kui isu unest täis sai. Tegid kerge ohkega silmad lahti ja virgusid nagu mõni roosinupuke, sirutades ennast päikese poole. Tekk langes õlgadelt nagu hommikukaste lehtedelt. Praegused ärkamised on ikka kohe hoopis teistsugused. Pläuh, üääää... Ah? Üles, tekk kus kurat ja esimese sammuga kohe mõne klotsi otsa. Pea uimane otsas, saab korra nädalas varbaga ka vastu uksepiita joostud. Aga tagasi teema juurde.
Oled juba viis tundi jalgel olnud. Jõudnud putru keeta, õues käia, mängida, pesta, mitu korda mähkmeid vahetada. Tundub, et tulemas on esimene rahulik hetk. Väike beebi on unine ja suurem laps ka maha rahunenud. Paned multika peale ja hakkad veel väikesel tital enne unne suikumist mähet vahetama, et oleks hea mõnus olla. Teen kaks kohvi ja toon need lauale diivani juurde, kus Karina toimetab. Kohv maitseb maru hästi. Viib meid korraks Andide jalamile vihmametsa koos meie Peruu giidiga – kaasas suured matšeeted, päästame mõned mägigorillad. Ma ei tea, kas Andid üldse Peruus on ja kas sellel kõigel kohviga midagi pistmist on, aga võiks olla. Meie reisi lõpetab hetkega üks uskumatute või nüüdseks juba tavaliste juhtumiste kaskaad...
Statistiliselt on väga tõenäoline, et Sadu hakkab oma kõhuvalust punnis kõhtu tühjaks pressima just sel hetkel, kui uus mähe veel kindlalt paigas ei ole. Jõuan veel vaevu öelda, et tee ruttu, kui juba avanevad Brandenburgi väravad. Need ei ole küll need klassikalised väravad, mis hingedel kiiguvad, aga ma ei osanud kohe õiget näidet tuua. Niisiis. Brandenburgi väravad avanevad “Nibelungide laulu” saatel. Ka see võib olla vale kirjeldus, aga no miks mitte.