Oled juba viis tundi jalgel olnud. Jõudnud putru keeta, õues käia, mängida, pesta, mitu korda mähkmeid vahetada. Tundub, et tulemas on esimene rahulik hetk. Väike beebi on unine ja suurem laps ka maha rahunenud. Paned multika peale ja hakkad veel väikesel tital enne unne suikumist mähet vahetama, et oleks hea mõnus olla. Teen kaks kohvi ja toon need lauale diivani juurde, kus Karina toimetab. Kohv maitseb maru hästi. Viib meid korraks Andide jalamile vihmametsa koos meie Peruu giidiga – kaasas suured matšeeted, päästame mõned mägigorillad. Ma ei tea, kas Andid üldse Peruus on ja kas sellel kõigel kohviga midagi pistmist on, aga võiks olla. Meie reisi lõpetab hetkega üks uskumatute või nüüdseks juba tavaliste juhtumiste kaskaad...

Statistiliselt on väga tõenäoline, et Sadu hakkab oma kõhuvalust punnis kõhtu tühjaks pressima just sel hetkel, kui uus mähe veel kindlalt paigas ei ole. Jõuan veel vaevu öelda, et tee ruttu, kui juba avanevad Brandenburgi väravad. Need ei ole küll need klassikalised väravad, mis hingedel kiiguvad, aga ma ei osanud kohe õiget näidet tuua. Niisiis. Brandenburgi väravad avanevad “Nibelungide laulu” saatel. Ka see võib olla vale kirjeldus, aga no miks mitte.

Kangelasi on siin loos omajagu. Kuidagi see prunt niimoodi eest tuleb, et kõik kohe kindlasti kakaga kokku saab. Vahel on kakal kombeks isegi ümber nurga lennata ja lisaks rinnakule saab kokku ka minu kints. Selle kärgatuse peale tõuseb Lumi diivanilt, hüüab beebit ja jookseb kohe õe juurde. Teel paneb lauale nii korraliku müksu, et meie Andide Rüübe, va Jumalate Jook, ümber lendab. Nüüd on kõik kohad ka kohvi täis. Karina hoiab lapse pepul paberit ees, mina püüan tasse ja päästan pulte, telefone ja muud elektroonikat. Samal ajal suudab Lumi öelda “Oh, no!” ja sirgjoones läbi kohvilombi kõndida nagu tema lemmiktegelane Peppa läbi poriloigu. Vaatame mõlemad vaikides, kuidas kohvised sammud meie peaaegu valgele vaibale lähenevad. Karina hüüab veel ühele mägiperuulasele kohaselt hispaania keeles “No!” ja mina järele “Por favor!”.