Nele-Liis teab, mida tahab

Laulja Nele-Liis Vaiksoo (34) on laval olnud alates kuuendast eluaastast. Lisaks arvukatele ülesastumistele muusikali-, kontserdi-, teatri- ja revüüteatrilavadel lahutab ta sel sügisel eestlaste meelt ka populaarses telešõus “Su nägu kõlab tuttavalt”. Kes peitub tema malbe imago taga?

Nele-Liisi elu koosneb kümne­aastastest tsüklitest – vähemalt nii ta usub. Kuueselt hakkas ta Laste­ekraani laulustuudios laulma, esimese peaosa muusikalis sai 16aastaselt (“Vampiiride tantsu” Sarah) ja 26. eluaastaks oli sama rolli teinud ka Saksamaal. “Eks saab näha, kuhu 36. eluaastaks välja jõuan,” ütleb ta.

Professionaalset muusikuteed alustas Nele-Liis muusikalides – tal on olnud neis enam kui 20 rolli, muu hulgas peaosa “Tuhka­triinus”, juba nimetatud Sarah “Vampiiride tantsus” ja Fantine “Hüljatutes”. Sel aastal mängib ta “Kaunitaris ja koletises”. “Tunnen end muusikalides üsna hästi, tean, kuidas see maailm toimib, ja seda, mida minult oodatakse.”

Laulu- ja lavapisiku sai Nele-Liis ETV Lasteekraani laulustuudiost ja tal on meeles ka päris esimene suurel laval ülesastumine. “Esinesime Linnahalli laval ja mul oli seljas roheline trikoo, laul võis olla järelikult suplemisest. Mäletan, et lavale olid toodud täispuhutud basseinid veega – see oli 90ndate alguses ja selliseid basseine polnud me keegi varem näinud!” Pidevalt salvestati ka igasuguseid lastesaateid, kus tuli ette palju imidžimuutusi. “Meid muudeti küll tumedanahalisteks, asiaatideks… Jah, olen juba lapsest saati erinevates rollides olnud,” muigab ta.

Viimased kaks suve on Nele-Liis mänginud Roman Baskini lavastuses “Magamistubades” Ohtu mõisas. Aastaid tagasi tegi ta Baskiniga koostööd ka “Suveunistustes”. “Temas oli justkui kaks inimest. Lavastajana oli ta väga kirglik, impulsiivne, tööst vabal ajal lõi temas välja õrn ja hooliv pool. Mäletan selgesti üht korda, kui ta pärast etendust mu juurde astus ja isalikult uuris, kas mul ikka kõht on täis. Ma olen äärmiselt tänulik, et mul õnnestus nii suure meistriga töötada, sest need neli suve õpetasid mulle näitlemise, iseenda ja inimsuhete kohta palju.” Draamalavastus oli Nele-Liisi jaoks selgelt uudne kogemus, mis nõudis ka enam tööd ja eneseanalüüsi. End ületama on ta aga harjunud.

Kogemused on parimad õpetajad

Nele-Liis on lõpetanud Tallinna muusikakooli klaveri erialal, kuid laulu õppinud ta ei ole. “Ma ei saa kuidagi alahinnata Aarne Saluveeri tööd ja seda, et olen muusika sees kasvanud. Jah, ametlikku diplomit mulle laulukoorist kaasa ei antud, aga kui sa käid 12–13 aastat iga nädal mitu korda proovides, mis vältavad kolm tundi, lisaks veel tantsuproovid, siis ongi see parim kool üldse. See ei olnud vaid teooria, sind pandi kohe kuhugi saatesse, nii et pärast telekast nägid, mida valesti tegid,” räägib Nele-Liis. Seega on ka teleekraanil olemine olnud igapäevane asi. “Seda kogemust ei saa võrrelda mitte ühegi kooliga.”