Teekond juurte juurde

Olen alati vaadanud imetlusega perekondi, kes on lähedased ja käivad sugulastega läbi. Meie suguvõsas on see olnud alati pigem vastupidi… Sel kevadel otsustasin üles otsida oma Gruusia sugulased.

Mul on ilus eesti nimi, kuid ma ei ole päris tavaline eestlane. Kuna minu isapoolne vanaisa oli grusiinlane, olen ise end nimetanud veerand­grusiiniks. Kahjuks aga ei ole ma vanaisa Ilot mitte kunagi näi­nud. Lapsena teadsin alati, et kuskil kaugel ta on, kuid mingit kontakti meil ei olnud. Mul oli kaks vanaema, kuid mitte ühtegi vanaisa. Igatsus vanaisade järele oli suur. Eriti eksootiline tundus ikka see Gruusia vanaisa Ilo Dartšašvili…

Lapsena elas mu isa mõned aastad oma vanemate ja ven­naga ka Gruusias, kuid vane­mate teed läksid lahku ja ema tuli lastega Eestisse. Poiste kontakt isaga katkes. Minu isa Mihhail ja tema vend nägid oma isa järgmine kord alles siis, kui nad olid 16–17aastased ja nende onu Tariel nad eksprompt Gruusiasse sugulasi vaatama viis. Ilmselt vahetati hiljem veel mõned kirjad, kuid tol ajal juba noorte meeste kontakt isaga katkes... jälle.

Olen alati olnud uhke oma võõramaise päritolu üle, mis paistab välja ka minu välimuses. Samamoodi olen alati tahtnud külastada paika, kust mu vanaisa pärit on. Ainuke info, mis mul oli, oli küla nimi, kus vanaisa elas, ning tema ees- ja perekonnanimi. Teadsin ka vana­isa venna eesnime.

Esimesed katsed

2007. aastal otsisin internetist infot vanaisa koduküla Anaga kohta ja leidsin ühe mehe kontakti, kes oli selle piirkonnaga seotud. Uudishimust haaratud, kirjutasingi temale, lootuses saada teavet kaugete sugulaste kohta. Imekombel ta vastas mulle. Ta teenis sõjaväes ja lubas suhelda kaaslasega, kes oli Anaga külast pärit. Mäletan seda rõõmu ja lootust... Tead­mine, kust sa tuled, on ju nii oluline! Kellest ma pärinen? Millised need inimesed on, kelle veri minus voolab? Kõik need küsimused, millele olin juba ammu tahtnud vastuseid saada. Mu igatsus vanaisa järele, keda ma kunagi ei olnud näinud, oli terve lapsepõlve vältel väga suur. Kindlasti igatses ka mu isa oma isa järele, kuid ta ei rääkinud sellest kunagi.

Lõpuks vahetasime selle mehega mitmeid e-kirju. Sain teada, et vanaisa oli juba aas­taid tagasi surnud, kuid tema vend Tariel oli veel elus. Isal pidavat olema ka poolõde Nona, kes elab Türgis. Olin nii põnevil, sest mulle lubati ka vanaonu telefoninumber saata. Vastu­tasuks tahtis noormees saada minu pilti, kuid see tun­dus mulle tookord kummaline ja asi jäi katki. Hiljem olen mõel­nud, miks ma nii kergelt loobusin… Vastused kõikidele küsimustele tundusid juba nii lähedal.

Mõned aastad hiljem tuli mu perele Thbilisi Eesti saatkonna kaudu kiri, milles otsiti minu isa ja tema venda. Proovisin helis­tada numbril, mis kirjas oli, kuid seda kõnet isegi ei ühen­datud. Proovisin saata meili, kuid ka sellele ei vastatud. Saatsin venekeelse kirja postiaadressil, kuid sealt tuli kiri tagasi – et too inimene ei ela sellel aadressil. Katse sugulastega kontakti saada ei õnnestunud.

Sellest ajast peale unistasin reisist Gruusiasse Anaga külla, et näha kohta, kus on minu juured. Selle aasta maikuus see lõpuks juhtus – võtsime reisi ette koos venna Jaanuse ja veel mõne sugulasega. Mu lootused ei olnud väga suured, kuid sisimas oli siiski pisikene soov sealt kedagi leida või näha vähemalt majagi, kus vanaisa elas. Soovisin tunda seda kohta, kus on minu vanaisapoolse suguvõsa ajalugu.