Trennist, ausalt ja otsekoheselt: kui jagub aega hädaldamiseks, siis jagub seda ka iseendaga tegelemiseks
Mugavustsoon on tore asi, aga kahjuks ei kasva ega arene seal midagi (kui, siis ainult vööümbermõõt ja rasvaprotsent). Lihtne on tahta asju mugavuse piirides, aga kui enda vastu täiesti aus olla, siis kas see ikka on see, mida hing tegelikult ihkab? Põhjusi virisemiseks, miks ei saa, jõua ega taha, leiab alati. Õues on liiga külm, liiga palav, pole moodsaid jooksutosse, pulsikella ja üldse õigeid tingimusi.
Mäletan, et kui lastena suviti maal vanaema juures end õues kaevuveega pesema pidime ja virisesime, et kus dušš on, siis vanaema ikka ütles, et ega tingimused pese. Teisisõnu: kui sul jagub aega hädaldamiseks, siis jagub seda ka iseendaga tegelemiseks. Mulle näib, et lugematul arvul soovitusi, kuidas trenni tegema hakata, kaugemas perspektiivis ei tööta. Teate küll: hankige uued trenniriided, proovige personaaltreeningule vahelduseks rühmatrenni, minge sõbraga koos sportima, tehke kodus kätekõverdusi ja joogatage video abil. Lihtsaid asju ei ole vaja teha keeruliseks: kui endal pealehakkamist ja soovi pole, siis ei aita ka moodsad äpid ega sõber käekõrval.