Igatsus tavalise elu järele
Kui küsisime seekordse kaanepersooni, näitleja Elina Purde käest, mida ta praegu kõige rohkem igatseb, vastas ta mõtlemata: “et saaksin pärast esietendust tagasi koju”. Lisaks tasakaalu, aega iseendale. “Tahan viia Miat lasteaeda ja õmmelda kleidile uued nööbid. Teha õhtul perele süüa. Võtta tekstiraamatu asemel mõni muu raamat ja mitte tunda süümepiina. Loksuda nagu kana pesal, sest minu kodu on mu kindlus.”
Ideaalses maailmas oleks kodu kindluseks igaühele. Reaalsus räägib aga teist keelt – Eestis on asendushooldusel (eestkostel, asenduskodus või hooldusperes) üle kahe tuhande lapse ja aastas eraldatakse perekonnnast enam kui 250 last, kes vajavad pikaajalist hoolt. Õnneks on naisi ja peresid, kes tegelevad nende kindluste juurdeloomisega – sõna otseses mõttes. Meie seekordses “Fookuse” rubriigis avab enda pere loo lavastaja Maria Peterson, kelle perre ei ole lapsed sündinud, vaid tulnud. Naine avaldab muu hulgas, et lastekodulaste jaoks on uued kõige tavalisemana näivad asjad – tema lapsed polnud kunagi kokku puutunud vanaemadega, nad ei olnud kunagi käinud saunas… Marial on õnnestunud oma kindlus luua, selle tõestuseks on fakt, et ta peab oma peret pereks nagu iga teist ega tegele enam selle teemaga nii aktiivselt. Ta usub, et elus saavad kokku sellised inimesed, kes peavadki kokku saama, ega kujutaks ette, et tal oleks tema ja ta abikaasaga veel sarnasemad lapsed kui nemad.