Kaltsuhooliku pihtimused
Oli kord ülikoolilinnas Tartus üks konverents. Kõik olid väga elevil. Kaasa arvatud mina, neljanda kursuse tudeng, kes pidi tegema ettekande. Kogu minu elevuse ja positiivse meele varjutas aga asjaolu, et minule eelnev esineja oli valinud täpselt samasuguse pluusi nagu minul. Kuna olin sunnitud olukorrale kiirelt ja loovalt lähenema, viskasin õlule fuksiaroosa salli ja sain oma ettekande peetud. Olles andunud originaalsusefänn, lubasin endale pärast seda vahejuhtumit, et kõik järgmised moeostud teen välismaa kauplustes, alternatiivpoodides (loe: kaltsukates) ja komisjonipoodides. Minust sai Kaltsukaprintsess.
Kaltsukas kui institutsioon
Nagu igas valdkonnas, on ka kaltsukaäris aja jooksul toimunud drastilised muutused. Kõige esimene kokkupuude taaskasutatud riietega oli meie perel siis, kui 90ndate alguses hakkasid Soomest ja Rootsist saabuma abipakid. Oh seda eufooriat ja rõõmu, kui üks lilla lehvivast materjalist ja suurte mustade nööpidega kleit just mulle sobis! Tõsi küll, kleidist sai kaheosaline seelik-kostüüm. Oli praktilisem või nii.
Seejärel hakkasid keldrikorrustele tekkima suhteliselt ebameeldivate aroomidega poed. Kõik riided olid kuhjas ja võis juhtuda, et tirisid koos kontvõõraga särki, üks ühest, teine teisest otsast. Tore, kui kõik sõbralikult laiali läksid.