Kaltsukas kui institutsioon

Nagu igas valdkonnas, on ka kaltsukaäris aja jooksul toimunud drastilised muutused. Kõige esimene kokkupuude taaskasutatud riietega oli meie perel siis, kui 90ndate alguses hakkasid Soomest ja Rootsist saabuma abipakid. Oh seda eufooriat ja rõõmu, kui üks lilla lehvivast materjalist ja suurte mustade nööpidega kleit just mulle sobis! Tõsi küll, kleidist sai kaheosaline seelik-kostüüm. Oli praktilisem või nii.

Seejärel hakkasid keldri­korrustele tekkima suhteliselt ebameeldivate aroomidega poed. Kõik riided olid kuhjas ja võis juhtuda, et tirisid koos kontvõõraga särki, üks ühest, teine teisest otsast. Tore, kui kõik sõbralikult laiali läksid.

Siis tuli uus ja värskem puhang. Nüüd on kaltsukatel ehk taaskasutuspoodidel hoopis teine kuvand. Rõivad on riidepuul, esemed on jaotatud kandja soo ja rõivatüübi järgi. Mõnes on lastenurk ja mõnes pakutakse kohvi. Kaltsukates käimine on mittekulukas ja ajale mittealluv teraapia, pretensioonitu stressi­maandaja. Esemete soetamine on trenni eest – korraliku šopingutuuriga saad oma 10 000 sammu täis. Digitaal­ajastul on sündinud ka taaskasutusesemete äpid ja müügiplatvormid, kus igaüks saab nii osta kui ka müüa kasutatud riideid, tehnikat ja mööblit. Ka kontingent on muutunud – kui varem oli põhirõhk sellel, et taas­kasutusest saab asju odavalt, siis tänapäevane tarbija hindab ka keskkonnasäästlikku eluviisi ja januneb originaalsuse järele. Nagu mina.