Costa Rica ehk Ladina-Ameerika algajatele
Costa Rica on tõeliselt kompaktne paradiis keset Kesk-Ameerikat. Eestist vaid pisut suuremal riigil on ette näidata nii Kariibi meri kui ka Vaikne ookean. Lisaks pole sinna Maarjamaalt mingi vaev reisida.
Turistide jaoks jaguneb Costa Rica laias laastus kaheks – Kariibi mere poolseks osaks ja Vaikse ookeaniga palistatud maa-alaks. Meie alustasime oma retke Kariibi mere saarte poolselt küljelt.
Puerto Viejo sarmikas ümbrus on tugevalt mõjutatud Jamaica juurtega elanikkonnast, kes sealses piirkonnas üsna rohkelt esindatud on. Jamaicalased on lisaks vürtsikatele roogadele toonud endaga ka mõnusa murevaba elustiili, mis esindab eriti hästi Costa Rica motot pura vida. Otsetõlkes “lihtne elu” tähendab nii tere kui ka head aega, kuid on tegelikult palju enamat kui pelgalt fraas – see on elamise viis. Costa Ricat on nimetatud üheks kõige õnnelikumaks riigiks maailmas ja seda peamiselt seetõttu, et kohalikud oskavad elu stressivabalt võtta. Pura vida – ole õnnelik selle üle, mis sul olemas on.
Samuti hiilgavad costaricalased ühe pikima oodatava elueaga maailmas. Esirinnas on Nicoya poolsaar, mis on üks maailma viiest niinimetatud sinisest tsoonist, kus saja aasta vanuseks elamine pole kuigi haruldane saavutus.
Panama piiri äärne piirkond pakub laiade ja valgete liivarandade asemel märksa privaatsemaid ja metsikumaid rannaribasid, mis on palmidega ääristatud ning kus vesi on sügavsinine ja võrratult kutsuv.
Interneti reisikirjades soovitatakse puhkuseks enamasti Vaikse ookeani rannikut, mistõttu ei ole Kariibi mere poolset osa vallutanud ohtrad turistihordid – sinna juhtunud puhkajad näivad pisut seikluslikumad ning eelistavad seljakotiga rändamist. Kuna vahemaad on lühikesed, on linnade ja randade vahel liikumiseks ideaalne ka jalgratas. Just seetõttu märkab teedel ohtralt rõõmsaid ookeanimärgade soengutega turiste, kes pura vida vaibi mõnusalt kaasas kannavad.
Oma esimeseks peatuspaigaks valisime keset džunglit asuva väikese villa, kuhu ei ulatunud telefoni- ega internetisignaal ning kus meid igal hommikul kell 5 äratas üle puulatvade tormav möiraahvide kari koos kohaliku “sümfooniaorkestriga”, peaosas kõikvõimalikud siristavad putukad. Basseini hüppamiseks ei vaevu sa isegi trikood selga panema, sest ahve su paljas keha ei huvita ja ühtegi teist silmapaari segamas pole.
Kirju seltskond
Ühel hommikul lamamistooli katet haarates oleksin näpud peaaegu skorpioni sõrgade vahele pistnud. Järgmisel hommikul aga tervitas terrassil imeilus türkiissinine täpiline konnake, kes pärast kiiret guugeldamist osutus ülinunnust välimusest hoolimata üsna surmavaks tegelaseks. Tundub, et muinasjutud konnade suudlemisest pole sealses regioonis vist väga popid…
Kui leidsin oma voodi kõrvalt seinalt järjekordse skorpioni, kutsusin majaomaniku, kes pikema jututa vaesekese matšeetega loojakarja saatis. Ühes teises majutuskohas oli matšeete meile juba öökapile valmis pandud. Kui aru pärisin, demonstreeris kohalik vanaproua ohtrate ninja-liigutuste saatel, kuidas skorpion kiiresti chika-chika kahjutuks teha. Hea küll, parem skorpionid kui kohalikud bandiidid.