“Ma saan hakkama kõigega!”
Füüsilised katsumused on isegi lihtsamad kui igapäevased vaimsed väljakutsed, tõdeb teleajakirjanik, “Radari” toimetaja Eeva Esse (28). Lõppev aasta on osutunud tema senise elu keerulisimaks, kus sport pole olnud suurim eneseületus.
“Sel aastal osalesin Rootsi neliküritusel En Svensk Klassiker, kus lisaks 90 km Vasaloppeti suusamaratonile oli kavas 300 km maanteerattasõitu, 3 km ujumist ja 30 km maastikujooksu. Olen üks esimesi naisi Eestis, kes selle läbi on teinud. Kõik need spordiüritused tekitavad minust kindlasti kuvandi, et olen võimas naine. Samas küsin endalt tihti, miks ma ei suuda sama tugevusega muid asju diilida?! Olen tegelikult väga emotsionaalne ja õrna hingega. Kevadel tekkinud eraelulisest pingest ja muust stressist kadus mul isu. Koos nelikvõistluse treeningutega tõi see kaasa suure kaalukaotuse. Võtsin niigi tagasihoidlikust kaalust alla 7 kilo. Juuni keskpaigaks kaalusin kõigest 54 kilo. Tuttavad hakkasid läbi lillede ütlema, et “Eeva, sa oled kokku kuivanud”.
Muu elu ei saanud samal ajal seisma jääda. Tööpäeviti pidin olema raadios kaks tundi otse-eetris. Isiklikud probleemid ja halb enesetunne tuli jätta stuudioukse taha: ega kuulaja pole süüdi, et saatejuhi elus on midagi halvasti. Tegelikult mind häiris kahepalgelisus, avalikkuse ees pidev maski ettetõmbamine. Kord ei suutnud ma oma emotsioone siiski vaos hoida ja hakkasin keset intervjuud nutma. Tõsi, suutsin nii intervjueeritava kui ka kolleegid ära petta vabandusega, et mul tekkis allergiahoog. Kuna see juhtus õnneks saate lõpus, sain majast välja joosta. Kuidas ma abi leidsin? Sõprade tugi oli oluline. Elurõõm hakkas vaikselt tagasi tulema suvel, kui sõitsin mitu nädalat Euroopas üksi ringi. Eks igasuguse vaimse kokkukukkumise lappimiseks haaravad inimesed erinevate eskapismivormide järele. Mis ma oskan öelda...? Ainuüksi trennirajal ma end välja ei elanud.
Lähinädalatel plaanin uuteks spordivõistlusteks paika saada treeningukava, sest seni pole mu trenn olnud kuigi mõtestatud. Siiski ei taha ma jätta muljet, et treenisin justkui möödaminnes. Kõik on olnud ääretult raske. Kaasasündinud terviseprobleemi tõttu ei saanud mu kopsud ja süda lapsepõlves korralikult areneda. Ka praegu on mu kopsumaht 80% normist. See tähendab, et minu keha ei tööta kõige efektiivsemalt ja pulss läheb kergesti üles. Igasugune kestussport ei ole mulle kuigi loomupärane. Kooliajal ei lubanud arst mul isegi kehalise kasvatuse tundidest osa võtta. Keelust üle astudes käisin siiski tunnis ja tegin trenni ka. Mul on olnud kaks rasket operatsiooni, aastatel 2004 ja 2006. Rõhutan, ma ei ole nüüd läinud peast sportlaseks ega lõhu end. Tervist tuleb enne võistlusi loomulikult kontrollida, et teada oma füüsilisi piire.