Hellust, headust, väärikust
EELK Risti koguduse õpetaja Annika Laats leiab, et ebakindlust, vägivalda ja sallimatust saab seletada helluse puuduse ning hingelise tühjusega.
Kui eestlaste kohta kiputakse ikka ütlema, et oleme usuleige rahvas, on Laats seisukohal, et sellest, millesse eestlased usuvad, enamasti lihtsalt ei räägita. “Toomas Paul ütles juba kümme aastat tagasi, et sotsioloogilised uuringud näitavad, et me pole mitte uskmatu rahvas, vaid et oleme kolliusku. Kui räägitakse usuleigusest, siis on taustal tihti nõukogudeaegne ettekujutus religioonist ja see on paar põlvkonda eestlasi kirikust tõesti kaugele peletanud. Aga iga inimene vajab iseenda ja maailma usaldamiseks lootust, valgust, mõtet ja tähendust,” arutleb ta. “Igapäevases töös näen, et inimeste janu ja igatsus Jumala järele ei ole kusagile kadunud. Palju sõltub sellest, kuidas leiame kokkupuutepunkte – kui inimesel on janu, siis kuidas ta saaks juua.”
Oma koguduses Ristil näeb Laats enamasti just 30–40aastasi ja noori peresid. “Seepärast algavad meie pühapäevased teenistused kell üks päeval, et kohale jõuaks nii Keilast, Tallinnast kui ka Haapsalust. Mõnikord tullakse lastega, mõnikord ütlevad abielupaarid, et see on nende kvaliteetaeg – tulla korra või paar kuus kirikusse, minna ehk tagasiteel kohvikustki läbi,” räägib ta. “Kui kirikusse satub mõni 80aastane memm, siis mõtlen, et heldeke, kui tore, et meie seas on ka vanemaid, kuid tihti ei jaksa nad kohale tulla. Koguduse rikkus on just selle mitmekesisuses – meil on maa- ja linnainimesi, noori ja vanemaid.”
Kui linnades on kirikud rahvast täis just aasta lõpus, siis maal on vaiksem, osalt ka seetõttu, et maakirikutes toimub vähem tasulisi kontserte. “Muidugi on jõuluõhtul kirikus palju rahvast, aga see ei ole ainult siis nii. Sõltub väga kogudusest – meil käiakse palju ka suvel, kui tahetakse lasta end leeritada, laulatada ja lapsi ristida. Üldiselt oleme aga võrgustik, mis koguneb aasta ringi.”