Oma koguduses Ristil näeb Laats enamasti just 30–40aastasi ja noori peresid. “Seepärast algavad meie püha­päevased teenistused kell üks päeval, et kohale jõuaks nii Keilast, Tallinnast kui ka Haapsalust. Mõnikord tullakse lastega, mõnikord ütlevad abielupaarid, et see on nende kvaliteetaeg – tulla korra või paar kuus kirikusse, minna ehk tagasiteel kohvikustki läbi,” räägib ta. “Kui kirikusse satub mõni 80aastane memm, siis mõtlen, et heldeke, kui tore, et meie seas on ka vanemaid, kuid tihti ei jaksa nad kohale tulla. Koguduse rikkus on just selle mitmekesisuses – meil on maa- ja linnainimesi, noori ja vanemaid.”

Kui linnades on kirikud rahvast täis just aasta lõpus, siis maal on vaiksem, osalt ka see­tõttu, et maakirikutes toimub vähem tasulisi kontserte. “Muidugi on jõuluõhtul kirikus palju rahvast, aga see ei ole ainult siis nii. Sõltub väga kogudusest – meil käiakse palju ka suvel, kui tahetakse lasta end leeritada, laulatada ja lapsi ristida. Üldiselt oleme aga võrgustik, mis koguneb aasta ringi.”

Mis puudutab laulatusi, siis see näitab õpetaja sõnul ka heaolu ja jõukust. “Meil kiputakse sellesse suhtuma nii, et kui on laulatus, siis peaks see kindlasti olema suurejooneline ja kallis pulmapidu sinna juurde – rohkem väljapoole suunatud. Ent olen läbi viinud imearmsaid laulatusi, kus on olnud pruutpaar ja nende kõige lähem ring. Kuni selleni välja, et ongi vaid pruutpaar, kellega pargisillal varahommikusel päikesetõusul kolmekesi oleme. Minu südant soojendab, et see on endiselt paari omavaheline tõotuse andmine,” kirjeldab ta.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid