Jeesus in da house
Kui ma Värskas elasin, siis oli meie naabriks Peeter, keda me hüüdsime Peetruseks, sest ta oli Jehoova tunnistaja. Kui muidu räägitakse jehoovakate kohta, et nad on väga pealetükkivad ja muudkui käivad uste taha ja tahavad Jehoovast rääkida, siis Peetrus küll ei tahtnud. Üks kord poetas ta väga ettevaatlikult ühe brošüüri trepimademele.
Seal oli üks pilt, mis kujutas inimese kujunemist ahvist. Pildi kõrval oli küsimus, et mis on pildil valesti. Ma uurisin illustratsiooni pikalt, aga ei leidnud, et midagi valesti oleks. Hiljem muidugi taipasin. Kõik oli valesti. Peetrus oli tol ajal, ma ei tea, kas ka enam nüüd, päris kummaline tegelane. Õigemini oli teda kaks. Üks Peetrus, kes oli kiilaneva peaga, kandis soget ja dressipükse, hööveldas laudu ning sõitis jalgrattaga Värska peal. Teine Peetrus, kes kandis rebasekarva parukat ja ülikonda, käis alati portfelliga ning sõitis tumesinise maasturiga. Vahepeal isegi kahtlustasin, et ehk on tegemist kaksikutega, kuid pikema jälgimise peale tegin järelduse, et see on ikkagi sama inimene. Lihtsalt igapäevaselt oli ta lihtne dressides puutöömees, pühapäeviti kuningriiki minnes pani aga paruka pähe ja hüppas oma džiipi. Kes see Jehoova palge ette ikka vana logu jalgrattaga minna julgeb.
Kui ma Pärnus elasin ja olin vastu talve kolmetoalise puuküttega korteri üürinud (vist suurest lollusest), külmetasin seal nii, et hambad plagisesid. Kolm tuba kütta tähendas tuua kaks korda päevas kuuri alt puid ja täita kaks ahju. Oli see vast rist, viletsus ja paras hädaorg. Ühel eriti külmal talvepäeval koputas keegi mu uksele. Avasin ukse, seal seisid kaks mustades ülikondades noormeest, mõlemal tähtis raamat kaenlas. Nad ütlesid puhtas inglise keeles, et soovivad mind aidata. See tundus hea plaan. Ütlesin poistele, et olge head, tooge mulle kuurist paar sületäit puid, see oleks abiks küll.