Eesti mehe mahlakad kohtingulood: vabameelne sekretär, põhimõttekindel sportlane ja õrn armuja

Viisteist aastat kooselu ammendas end ning on aeg vaadata ringi uue kaaslase järele. Kuid sobivat leida polegi nii lihtne.

Ma ei taha endale palju suhteid. Mul pole isiksusekriisi, et peaksin murdma järjest naisi oma egole toiduks. Noorus kubises pealiskaudsetest suhetest ja pidutsedes läks tibude lugemine lõplikult sassi. Siis oli sellel ehk mingi mõte – üldkursus armastuse vallas. Neljakümnele liginedes ei taha enam tõmmelda.

Et miks ma siis olen möku ja pole saanud hakkama niisuguse lihtsa asjaga nagu õige naise leidmine?
Tutvust sobitada pole tõesti keerukas. Lähen ligi ja ütlen tere. Ma ei põe rambipalavikku. Vabad naised maitsevad üht ja teist, mõnele on see kujunenud lausa elustiiliks. Samas on palju naisi, kes tahavad alustada uut elu, otsivad oma lastele isa... Vaatamata sellele, et mõni neist kinnitab: ah, käiks selline abistaja-armuke kah, kiinduvad nad hiljem endalegi soovimatult tugevalt. Haiget ei tahaks aga küll kellelegi teha. Seepärast ongi veidi keeruline.