Eestlannade ehmatavad lood: öösel koju saabunud purupurjus mees peksis mu lihtsalt une pealt läbi...

Kujuta ise ette: on kaunis päev. Sa jalutad koos kallimaga ja vaidled millegi üle rõõmsalt. Järsku lükkab ta sind järsult trotuaari poole. Kuigi sa hetk hiljem näed, et tõuke põhjuseks oli teist mööda kihutanud auto, valguvad silmad vett täis…

Esimesed mõtted pärast napilt välditud autoõnnetust: “Mis nüüd juhtus?” Mees mu kõrval on sama kohkunud: “Said sa haiget? Vabanda, kallis, see auto…”

Ma isegi ei tea, kumb meist rohkem ehmus. Istusime sinnasamasse trotuaarile maha ja ma hakkasin rääkima. Asjadest, mida mu haavatud ego oli end unustama sundinud. See ongi see lugu.

Mälestus vägivaldsest suhtest

Mäletan, kuidas omal ajal pubekana turtsusin põlglikult naerda, kui lugesin, et Guns N’ Rosesi laulja Axl Rose’i eksnaine Erin Everly ei suutnud algul uues suhtes mitte võpatada, kui ta kallim mõne järsema liigutuse tegi. Mälestus vägivaldsest suhtest oli tema keha mälust nii visa kaduma.

Aastate pärast olin aga ise samas olukorras. Kuigi – minu peretülid ei lõppenud kunagi traumapunktis. Jah, meil oli nügimisi, tõuklemisi, kätega vehkimisi. Toona ei nimetanud ma neid kunagi vägivallaks. Ma ei pidanud neid üldse tähtsaks. Ikka juhtub… Aga naisi, kes sellise “minikoduvägivallaga” kokku puutuvad, on rohkem, kui meie (ja nemad) mõelda tahaksime…