Eesti naiste kogemused salakavala viirusega: olingi juba kindel, et mul on vähk ja hakkan kohe surema
Olen päris palju mõelnud, kas ma oleksin kuidagi saanud papilloomiviirusega (HPV) nakatumist ära hoida, ja vastus on lihtne: jah, oleksin küll.
Ma oleksin pidanud vähem usaldama, rohkem oma tervisest hoolima ja mitte loobuma kondoomist, vaatamata sellele, et mul oli regulaarne suhe ühe kindla partneriga. Tagantjärele on muidugi hea targutada.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla naistehaiguste keskuse vanemarsti-naistearsti Aleksandra Šavrovasõnul nakatub 80% inimestest vähemalt kord elu jooksul mõne suure riskiga HPV-tüvega. “Enamiku organism elimineerib viiruse tänu kaitsemehhanismidele ja immuunsüsteemile. Peristeeruvas vormis jääb HPV püsima umbes 10 protsendil nakatunutest.” Need inimesed kuuluvad emakakaelavähi riskirühma, umbes ühel protsendil areneb aastate jooksul emakakaelavähk. “Vähi teke võtab keskmiselt aega 10-25 aastat alates esimesest HPV-ga nakatumisest. Kui emakakaelal on juba muutusi, siis võib vähk kujuneda kiiremini,” kommenteerib doktor.
Seega, regulaarne kontroll naistearsti juures on väga oluline ja õnneks olen seal korralikult ka käinud. Mäletan selgelt päeva kolm aastat tagasi (olin siis 23aastane – K. A.), kui mu tollane naistearst mulle helistas ja kiirelt telefoni vuristas, et mul olevat HPV ja vaja minna kolposkoopiasse. Kui esimesest sõnast sain enam-vähem aru, siis teine oli täiesti võõras. Arstil polnud aega seletada ja ta palus, et ma paneksin endale aja kinni.
