Minu monoetendus “#aasta­ema” räägib päris palju sellest, kui uskumatu on naise keha muutumisvõime. Näitan seal õõvastavaid pilte oma jalga­dest, mis olid esimese raseduse ajal nii paksud, et mulle läksid jalga vaid abikaasa ketsid. Jutustan loo, kuidas poole raseduse pealt avastasin, et tavapoest enam minu suuru­sele vastavat rinnahoidjat ei leiagi. Ja no video sellest, kuidas mu kõhus möllab kaks täissuuruses kutti, on nii häiriv, et ajab mulle endalegi kana­naha peale.

Iga rasedusega olen juurde võtnud täpselt 25 kilo. Kui kahe esimese raseduse puhul sõin kõike, mille järele isutas ja mis sisse mahtus, siis kaksikuid kandes sõin teadlikult hästi vähe. Kartsin juba ette, et muidu lisandub 50 kilo! Seda suurem oli mu üllatus, kui avastasin, et võtan kaksikutega kaalu juurde eelmiste rase­duste graafiku järgi. Ajasin näpuga tabelis rida ning lõpuks ütlesin mehele, et mul on sünnituseni jäänud täpselt 100 grammi.

Olen üsnagi enesekindel. Nii see juba on, kui hoolimata arsti soovitusest rasedus katkestada otsustasin siiski sünnitada ja sain terve lapse. Ja teisel korral vaatamata komplikatsioonidele tõin ühegi valuvaigistita ilmale kaksikud. Argimured mind tõesti rööpast välja ei vii.

Pärast mitmeid kaalu­muutusi ja aastaid imetamist on mu keha peaaegu sama­sugune kui enne laste saamist ning olen selle üle õnnelik. Paar pisikest rasedus­armi naba juures või veidi suurem rinna­hoidja­number mind ei häiri. Praegu olen oma ideaalkaalus ja kavat­sen sinna jääda. Eel­misel suvel avastasin, et viis kilo on juurde tulnud, ning mind tabas ka üllatus, et kolme­kümnendate lõpus ei olegi nii lihtne nendest lahti saada.