Töö – mu elu armastus

Öeldakse, et armasta, mida teed, ja sa ei pea elus päevagi töötama. Erinevalt kallist inimesest ei armasta karjäär sind aga kunagi vastu. Kui tööst on saanud esimene mõte ärgates ja viimane enne uinumist, astu heaga hetkeks eemale – põlemisest läbipõlemiseni on ohtlikult lühike samm.

Tõsi, ilma lõõmava kireta pole edu suh­tes ega kar­jääri­­redelil. Ent kui heleda leegiga hullutav karjäärilend ähvardab põletada maha kõik muu elus olulise, on aeg pritsida lõkkesse vett ning võtta aeg maha.

“Kasutame sõna “stress” tunnete kirjeldamiseks väga erinevates olukordades – võime öelda, et stressi tekitab telefoni helisemine hetkel, mil oleme raamatusse süvenemas, pingeline periood tööl, aga ka hakkamasaamine lähedase surmaga,” kirjeldab Juhtimise Arenguagentuuri karjääri- ja juhtimiskoots Annemari Muru. Stressi on raske defi­neerida, sest see on suuresti individuaalne. Üks lihtsamaid selgitusi on olukord, kus tajud, et see, mida sinult nõutakse, ületab sinu kasutuses olevaid res­sursse, võimeid ja võimalusi.

Stress on normaalne nähtus ja mingis mõttes ka vajalik, sest ebamugavustunne tekib reakt­sioonina segavatele asja­oludele – probleemile, äre­vusele, hirmule. Kui me üle­­koorma­tuna või mures olles stressi ei kogeks, ei suudaks me end ka hoida: töötaks haigeks ja pingutaks viimse piirini. Samas on tänapäeva ühis­konnas levinud hoiak, et konku­rentsis püsimiseks ja edu saavu­tamiseks peame end pide­valt tagant tõukama ja olema järjest efektiivsemad.

“Juba lapsepõlvest peale kuuleme pidevalt, et õpi paremini, tee rohkem sporti ja püüa veelgi enam. Imetleme neid, kes töötavad 14 tundi päevas ja suudavad läbi saada vaid 5–6tunnise unega. Sellest tuleneb ka arvamus, et stress on vältimatu ja vajalik. Kas see ikka on nii?” küsib Muru.

Kui tunned, et asjad pole enam sinu kontrolli all ning ennast on raske kokku võtta ennekõike töösituatsioonis, saame rääkida tööstressist.

Psience’i partner ja värbamis­­­­juht Liis Purge tõdeb, et tööstress on salakaval nähtus, mis ei tule ellu üleöö. “Positiivne stress paneb pingu­tama. Saavutame selle abil paremaid tulemusi ja see on hädavajalik abimees üles­annete sooritamisel.” Oht ilmneb siis, kui positiivset stressi on tööelus liiga palju ja ununeb tasa­kaalustatud elu­stiil, mille lahutamatu osa on puhkus. “Negatiivne stress on tavaliselt lühiajaline ega avalda kahju­likku mõju, kui seda on harva. Kui aga nega­tiivseid stressi­olukordi ilmneb liiga tihti, tekib püsistress, mis omakorda võib viia läbi­põlemiseni,” räägib Purge. Teekond viimaseni võtab küll aega, kuid lõpeb püsiva ja tugevalt kahjustava seisun­diga, mille osaks on võimetus tööd teha.

“Läbipõlemises on süüdi ini­mese tungiv vajadus olla hea ja kogeda õnnestumisi. Nõr­kuse ja haavatavuse tunnis­­tamisel ei ole enam kohta. Sellise seisundi välti­miseks on oluline märgata enda saavu­tusi, end kiita ja ka puhata, mitte kohe uutesse välja­kutsetesse sukel­duda,” rõhutab Purge. “Kui tööandja, otsene juht ja kol­leegid annavad positiivset tagasi­sidet, aitab see vältida olukordi, kus töötaja pingutab jäägitult, nii et tema elu ei ole enam tasakaalus.”

Tähtis on teha vahet, kas oleme pinge all või pakub miski meile pinget. Kui miski pakub pinget, siis püüame anda endast parima, pingu­tame tule­­muse saavutamiseks ja stressi ei koge, kirjeldab Muru. Pigem tunneme, et oleme kesken­dunud, üles­andele orien­teeritud ning suuname energia sellele, mida püüame saavu­tada. Kui aga tunneme, et oleme pinge all ja surves­tatud, siis kaasnevad sellega parata­matult hirm eba­õnnestumise ees ning sisemine konflikt püüdluste ja suutlikkuse vahel.