Ma tõstan klaasi...
Hinnanguliselt on Eestis umbes 10 000 alkoholisõltlasest naist. Huvitaval kombel eelistavad eri vanuses naised erinevaid jooke – kui kuni 24aastaste seas limpsitakse altilt lahjemaid segujooke, siis alates 35. eluaastast tõuseb au sisse vein.
Tõsi, statistika näitab ka seda, et viimased kümme aastat on joomine olnud langustrendis ning enam ei saagi kaine inimene seltskonnas “riielda”, kui jätab pokaali tõstmata.
Mulle isiklikult näib, et minu põlvkonna naised, kelle noorus jäi 1990. aastatesse, olid altimad jooma. Ajad olid sellised – keegi alkoholi kahjulikkusest ei rääkinud, naps oli ööpäev ringi kättesaadav ja meelemürkide glamuursed reklaamid kaunistasid iga tänavanurka. Kuna ka huvitegevust nappis, siis tunduski lõbusam kambakesi vanalinnas hulkuda ja Monastõrskajat rüübata.
Minu kriitilisim kogemus alkoholiga jääb keskkooli lõpuaastasse, mil mul tekkis joomisprobleemiga peigmees. Talvel jalutades pidi hõõgvein alati kaasas olema, sügisel parki minnes tuli plaskust stiilselt meeviina libistada ning kitarrigi oli kodus mõnusam tinistada, kui väike õlu kõrval. Ja loomulikult tohtis antibiootikumikuuri esimesel ja viimasel päeval lubada endale väikese napsi! Kui algul püüdsin sellele kõigele vastu võidelda, siis lõpuks tundus lihtsam järele anda ja koos peikaga juua.
Nali lõppes, kui lahku läksime. Hiljem nägin mustri kordumist – kõik pruudid hakkasid koos temaga jooma. “See ei olnud isegi purjujoomine, vaid selline väike tipsutamine,” nentis üks, tõdedes, et “tipsutamine” võis vahel alata ka kell kümme hommikul.
Nüüd, ligi 20 aastat hiljem mõistan, et tegu oli omamoodi kaassõltuvusega. Viimast iseloomustab jõuetuse ja abituse tunne, lisaks see, et tunned end teise joomises ja üldse pooltes maailma pattudes süüdi. Alkoholiga liialdajad vaid süvendavad seda, sest on sageli osavad manipuleerijad, kui lähedased samal ajal pingutavad iga hinna eest, et teisel poleks põhjust juua. Ka mina läksin joomisega kaasa, sest kartsin pingeid suhtes.
Pokaal siin, pudel seal